Andmebaasid koosnevad tabelitest, milles andmeid või teavet salvestatakse. Võõrvõti on relatsiooniandmebaasis olev mehhanism, mis võimaldab neid tabeleid seostada või tabelitel omavahel seoseid luua. Võõrvõtmel peavad olema ainulaadsed omadused. See peab olema tabeli veerg või veergude rühm, mille väärtused loovad seose sama andmebaasi teise tabelis olevate väärtustega.
Võõrvõti tagab, et ühe tabeli read vastavad mõne teise tabeli ridadele, luues seeläbi andmebaasiülesed seosed või viited. Võõrvõtit sisaldav tabel on “laps” ja teine tabel on “vanem”. Võõrvõtme väärtus võib olla null või tühi ja see tegelikult viitab selle tabeli primaarvõtmele või on sellega seotud. Seda nimetatakse enesele viitamiseks.
Enne võõrvõtmete kontseptsiooni täielikku mõistmist peab olema hea arusaam sellest, mis on primaarvõti. Näiteks kui andmebaasis on kaks tabelit, mis salvestavad teavet raamatuid müüva veebisaidi avaldatud raamatute kohta, võib üks tabel olla kirjastajate tabel ja teine raamatute tabel. Väljaandjate tabel võib koosneda kahest veerust, primaarvõtmest, mis on iga kirje jaoks alati kordumatu, ja väljaandja nime veerust. Raamatute tabeli moodustaks vähemalt kolm veergu, mis sisaldavad iga raamatu primaarvõtit või kordumatut identifikaatorit, raamatute pealkirju ja veergu, mille kaudu luuakse seos kirjastajate tabeliga. See veerg oleks välisvõti.
Väljaandjate tabeli primaarvõti võib olla midagi sellist nagu „pub_id” väärtustega P01, P02, P03 jne. Seos luuakse raamatute tabeliga, kui see sisaldaks samade väärtustega veergu pub_id. See oleks välisvõti, mis seoks selle alamtabeli tagasi selle ülemtabeliga – avaldajate tabeliga.
Võõrvõtmel võib siiski olla erinev veeru nimi kui põhivõtmel, millele see viitab. Primaarsete ja võõrvõtmete toimimise põhjalik mõistmine on viite terviklikkuse säilitamiseks hädavajalik. Väga suured andmebaasid, mis koosnevad paljudest tabelitest või mis hõlmavad ühendustabelit, sisaldavad rohkem kui ühte tüüpi seoseid, mis võib võõrvõtmetega töötamist keerulisemaks muuta.