Vooluliinid on torujuhtmed, mis on ehitatud selleks, et suunata teatud tüüpi vedeliku või gaasi vool allikast aine töötlemiseks kasutatavasse seadmesse või teatud tüüpi hoidlasse. Ei ole ebatavaline, et voolutorustik on varustatud elektrooniliste seireseadmete ja muude funktsioonidega, mis võimaldavad selle voolu kiirust ülekande ajal juhtida. Olenevalt toru vooluliini täpsest funktsioonist võivad süsteemi ehitamisel ja jooksval tööl kehtida erinevad ohutusnõuded.
Levinud näidet voolutorust kasutatakse õli kogumisel ja töötlemisel. Kuigi torustiku süsteemid võivad mõnevõrra erineda, on puurimisseadme põhiliini jaoks vaja kasutada suurema läbimõõduga torustikku. Toru ühest otsast on ühendatud puurpõranda all oleva kellaniplinaga. Just sel hetkel siseneb õli torujuhtmesse. Teises otsas on joon ühendatud nn possumi kõhuga. Kõht, mis on lihtsalt laiem osa, mis toimib tagasivoolutoruna, suunab toote seejärel mahutitesse, mis filtreerivad õlist lisandeid ja ladustavad kogutud toodet.
Sarnast protsessi kasutatakse veevoolutoruga. Paljud munitsipaalveesüsteemid kasutavad liini kanalisatsioonisüsteemidest ammutava vee suunamiseks ja saastunud vee suunamiseks puhastusseadmetesse. Mõned süsteemid kasutavad mitmeid filtreid, mis aitavad eemaldada suuremaid saasteaineid, et neid töödelda tehase teises piirkonnas. Toruvooluliin liigutab vett läbi tehase, kust see väljub ja selle saab tagasi munitsipaalveesüsteemi või lasta voolata veekogusse, näiteks ojasse, jõkke või järve. Kuna vesi on saastest puhastatud, ei kujuta see ohtu mereelustikule veekogus.
Voolutorustiku ehitamine hõlmab tavaliselt vajadust järgida kõiki valitsuse ohutus- ja ehituseeskirju, mis kehtivad piirkonnas, kus trass asub. See aitab tagada, et süsteemi ebaõnnestumise võimalus ning saastumise või elude ja ümbritseva keskkonna ohustamise võimalus on minimaalne. Iga liiniosa perioodiline kontroll aitab tagada, et süsteem vastab nendele reeglitele ja eeskirjadele.