Võlakirjade noteeringud on lihtsalt antud võlakirja praegune noteeritud hind. Võlakirja tegelik noteering võib põhineda kõnealuse võlakirja praegusel kauplemisväärtusel või võlakirja hinnal, mis eeldab võlakirja tulevast väärtust või tootlust. Võlakirja noteeringu määramine on aga veidi rohkem seotud kui lihtsalt meelevaldsete võlakirjahindadeni jõudmine. Tegelikult on paar tegurit, mis mõjutavad võlakirja noteeringu lõplikku arvutamist, kui võlakiri tehakse müügiks.
Üldjuhul esitatakse või väljendatakse võlakirja noteering võlakirja nominaalväärtuse protsendina. Nominaalväärtuse protsent varieerub sõltuvalt võlakirja iseloomust. Ettevõtete võlakirjade puhul arvutatakse tavaliseks nominaalväärtuse protsendiks koos juurdekasvuga 1/8. Koos ettevõtete võlakirjaga tuleb kaaluda ka riigivõlakirja. Valitsuse võlakirjade puhul arvutatakse tavaliseks nominaalväärtuse protsendiks koos juurdekasvuga 1/32.
Investorid toetuvad võlakirja noteeringule, et teha kindlaks, kas võlakirjasse investeerimine on hea mõte või mitte. Lisaks võlakirjaga kaasneva tulumäära uurimisele on oluline arvestada ka alginvesteeringu summaga. Lisaks esialgsetele kuludele on olulised ka võlakirja omandamise protsessiga kaasnevad tasud ning võlakirja lubatud tootluse realiseerimisega seotud tingimused. Üldiselt on need kõik andmed, mis sisalduvad dokumentides, mis annavad lõpliku võlakirja hinnapakkumise.
Võlakirju kiputakse pidama suhteliselt stabiilseteks investeeringuteks, kus investeeringu tasuvuse garantii on väga kõrge. Võlakirja noteering loob aluse ettevõtmisega seotud üldkulude, võlakirja omandamisega seotud riskiastme ning teabe prognoositava väljamakse ja tulu teenimise ajakava kohta.