Võla ülemmäär on piirang võlale, mida organisatsioon võib edasi kanda ja seda seostatakse kõige sagedamini Ameerika Ühendriikide föderaalvalitsuse eelarveprotsessiga. See võib aga olla piir, mis kehtib mis tahes grupi rahandusele. Ülemmäär takistab senatist ja Esindajatekodast koosneval kogul raha laenata, kui eelarves märgitud võlatase jõuab piirini. Võla ülemmäära eesmärk on vältida seda, et valitsus laenaks liiga palju raha ja riskiks maksejõuetusega. See on siiski meelevaldne arv ja seda saab igal ajal tõsta föderaalvalitsuse seadusandliku ja täidesaatva haru ühisel tegevusel.
USA kehtestas esimest korda võla ülemmäära Esimese maailmasõja ajal, kui Kongress andis riigikassale loa väljastada vabadusvõlakirju, et rahastada sõjategevust. Riigikassa emiteeriks võlakirjad ja maksaks võlakirjade omanikele kindlaks määratud kuupäevaks koos intressidega tagasi. Ületamatute võlgade tekke vältimiseks piiras Kongress raha kogusummat, mida föderaalvalitsus võiks võlakirju emiteerides laenata. Sellest piirist sai ametlik võla ülemmäär, mida föderaalvalitsus kasutab üldise võla piiramiseks.
2011. aastal ei piirdu võla ülemmäär enam valitsuse võlakirjade emiteerimisega, vaid piirab valitsemissektori kulutustest kogunenud võla kogutaset. Seda kogusummat ei lähtestata aasta lõpus, vaid see on jooksev suvaline limiit. Kui föderaalvalitsuse riigivõlg läheneb võla ülemmäärale, peab kongress vastu võtma eelarveresolutsiooni, mis vähendab kulutusi kogutuludest väiksemale tasemele, mis kõrvaldab puudujäägi, või peab vastu võtma algatuse, mis toodab rohkem tulu. Kongress võib vastu võtta ka seaduseelnõu, mis suurendab võla limiiti, kuigi see võimalus on sageli poliitiliselt muutlik.
Võla ülemmäära tõstmiseks peavad nii senat kui ka esindajatekoda koostama resolutsioonid, mis seda tõstavad, täpsustades, milline on piirmäär pärast vastuvõtmist. Eelnõud peavad häälteenamusega läbima iga kongressikoja komiteemenetluse. Seejärel peab iga eelnõu läbima täishääletuse igas saalis. Kui eelnõu läbi läheb, tuleb esindajatekoja ja senati versioonid mõlema koja ühiskomisjonis lepitada. Seejärel peab Ameerika Ühendriikide president võlalimiidi suurendamise heaks kiitma või veto panema. Kui seaduseelnõu vetostatakse, võib kongress aga veto tühistada ja selle suurendamise heaks kiita, kui selle poolt hääletab kaks kolmandikku igast majast.