Võitluskotkas on väga suur kiskjaline röövlind. Teaduslikult on see väga häbelik lind tuntud kui Polemaetus bellicosus. Sahara-tagusest Aafrikast pärit võitluskotkas on Rahvusvahelise Looduskaitseliidu nimekirjas peaaegu ohustatud. Need mitterändavad linnud on väga aeglased pesitsejad, tavaliselt munevad ainult ühe muna iga kahe aasta tagant.
Kuni 32 tolli (83 sentimeetrit) pikkune võitluskotka tiibade siruulatus on 8.5 jalga (2.6 meetrit), mis teeb sellest Aafrika ühe suurima röövlindu. Sellel linnul on valged jalad, kreemikas keha ning hall, must ja valge sulestik peas, seljas ja tiibadel. Sellel on suur, tugev, kumer nokk, mis on mõeldud saagi rebimiseks, ja suured, tugevad küünised, et hoida saaki kruustangis.
Võitluskotka toitumine on mitmekesine ja koosneb mis tahes saagist, mis on saadaval tema suures kodupiirkonnas. Keskmise kuni suure kasvuga imetajad, nagu ahvid ja väikesed hirved, moodustavad suure osa toidust. Keskmise suurusega linde ja roomajaid süüakse ka siis, kui imetajaid on raske leida. Vaatamata oma halvale mainele põllumeeste seas, ei seikle võitluskotkas inimasustuse aladele, kui tal pole valikut. See lind vastutab mõnikord noorte kariloomade, näiteks tallede ja kitsede söömise eest, kuid ainult siis, kui see on hädavajalik, sest metslooma saaki on vähe.
Piiratud Sahara-taguse Aafrikaga, see liik ei rända, vaid jääb paljudeks aastateks samale territooriumile. Linnud teevad väga suuri kausikujulisi pesasid, milles poegi kasvatada. Pesad on tavaliselt kõrgel suurte puude otsas, kuid neid on märgatud ka elektripüloonide otsas. Üldjuhul kasvatatakse igal teisel aastal ainult üks tibu, mis tähendab, et iga kaotatud muna või noorloom on hoop võitluskotka ellujäämisele.
Hinnanguliselt 30,000 XNUMX elanikuga, teatab Rahvusvaheline Looduskaitse Liit, et see liik on peaaegu ohustatud, kuna see väheneb mitmete ohtude tõttu. Ebaseaduslikult kütivad mune isendikogujad ja täiskasvanud linde kütitakse spordi eesmärgil. Sõjakotkast ohustavad ka loomakasvatajad, kes püüavad, tulistavad ja mürgitavad linde, et kaitsta kariloomi, isegi kui on ebatõenäoline, et need linnud on loomade kahjustamise eest vastutavad. Sellel liigil on pikka aega tapetud rituaalide ja ravimite tõttu ning järjest suurem arv linde sureb pärast kokkupõrget elektriliinidega.