Vioolakontsert on muusikaline kompositsioon, millel on soolovioola ja kõrvalorkester. Sarnaselt kontsertidele teistele instrumentidele on vioolakontserdil tavaliselt mitu osa. Vioolasoolo eesmärk on tõsta esile vioolamängija väljendustaset ja tehnilisi võimeid, kuid kuna sõna “concerto” tähendab üksteiselt peaaegu võitlus- või duellistiilis mahamängimist, peab ka tugiorkester olema märkimisväärne võime.
Violakontserdid on mõnevõrra haruldased, mis tähendab, et kuigi näiteid on kindlasti olemas, on neid palju vähem kui teiste instrumentide kontserte. See on seotud vioola arenemisega. See on seotud ka rolliga, mida vioola tavaliselt ansamblites mängib, ja selle akustiliste omadustega.
Enne 16. sajandit olid olemas poognatega mängitud keelpillid, kuid need erinesid tänapäevase viiuliperekonna liikmetest üldise disaini, suuruse ja keelte arvu poolest. Teadlased pole kindlad, milline kaasaegse viiuliperekonna liige arenes esimesena, kuid mõned eksperdid usuvad, et keeleliste tõendite ning teatud terminoloogia olemasolul muusikalistes dokumentides ja partituurides arenes vioola esimesena. Sellest hoolimata juhtus see alles 1500. aastate keskpaigas või lõpus. Instrumentaalkontserdid ühelegi pillile hakkasid ilmuma alles 1600. aastate lõpus, sest saadaolevad instrumendid ei võimaldanud nii palju virtuoossust ja muusikutel kulus aega, et jõuda mööda eelarvamustest, kuidas ja mida komponeerida.
Asjaolu, et kogu viiuliperekonna arenemine ja viimistlemine võttis aega, tähendas, et alles barokiajastul ehk ligikaudu aastatel 1650–1750 hakkasid heliloojad vioolat sooloinstrumendina esimest korda vaatama. Sel perioodil kirjutatud vioolakontserdi näide on Georg Philip Telemanni vioolakontsert G-duur. Mõned muusikud usuvad, et see on üks varasemaid komponeeritud vioolakontserte, kui mitte esimene. Käputäis heliloojaid proovis kätt ka vioolale kontsertide kirjutamises, kuid sarnaselt teistele vormidele langes vioolakontsert soosingust kuni 20. sajandini, mil heliloojad vioola taas “avastasid”.
Heliloojad ei haakunud kunagi vioolakontsertide külge, sest kuigi omaette päris ilusa tooniga, on vioola funktsionaalselt tavaliselt toetav instrument. Mängib harmoniseerivaid helikõrgusi või kontrameloodiaid, toimides ansamblites sisehäälena. Vioola helikõrguste ulatuse tõttu on vioolal sama probleem, mis tšellol, kuna mängijatel on väga raske oma heli kergesti projitseerida saateorkestri helile. 50 või vähema mängijaga kammerorkestri puhul on see probleem väiksem, kuid tavaorkestrites võib olla kuni 100 mängijat. Teine probleem on see, et viiul on populaarsem instrument, mistõttu on heliloojatel raske vioola valikut, kui nad tahavad tagada, et helilooming muutuks märkimisväärseks või saaks kontsertidel programmeeritud.
Tehnilise poole pealt on vioolakontserdid tavaliselt “itaalia” kontserdivormis. See tähendab, et liigutusi on kolm: esimene kiire, teine aeglane ja viimane kiire. See vorm sai populaarseks pärast barokiperioodi, mil kontserdil oli tavaliselt neli osa aeglase, kiire, aeglase ja kiire tempoga. Klassikalised kolmeosalised vioolakontserdid järgivad tavaliselt esimese osa puhul sonaadivormi, teise osa puhul kolmeosalist ja viimase osa puhul rondovormi.