Aegadel, enne kui masin kangastelgedele ja poest ostetud materjale osteti, oli vill suur sissetulekuallikas ning selle ketramine ja kudumine tähendas, et naine võis oma perele sooja riided pakkuda. Villa kraasimine on protsess, mille käigus villakiud (või puuvill) eraldatakse ja valmistatakse ette ketramiseks. Seda saab teha käsitsi või tänapäeval masinaga.
Villa kraasimine käsitsi nõuab harjutamist. Kraasija võtab kaks kraaskammi, millel on püstised hambad, ja laeb ühte villakiududega. Edasi-tagasi liigutusega asetab inimene ühe kraasi peale ja “kammib” kraasi läbi alumisel kraaskammi villa. Kui kogu vill on alumisest kraasist ülemisse kantud, pööratakse kraasimiskammid ümber ja protsess on vastupidine. Kui vill on kerge, õhuline, kiud eralduvad ja sassivabad, vormitakse massist rolag ehk kiurull, mida kasutatakse ketrusrattal.
Masinaga villa kraasimine ei võta nii kaua aega ja ilmselgelt saab korraga kraasida rohkem villa. Masinaga villa kraasides paneb operaator villakiud väga jämedate hammastega trumlile. Seejärel kantakse vill üle veeremistrumlite seeria, millest igaühel on järjest peenemad hambad. Kui operaator võtab villa viimaselt trummelt maha, eraldatakse see üksikuteks kiududeks ja on valmis minema teise masinasse, et seda niidiks kedrata. Kraasimistehnoloogia on viimastel aastatel vähe muutunud, peamiselt seetõttu, et trummelmeetod on kõige tõhusam viis suures koguses villakiudude kraasimiseks ja rõivas kasutamiseks valmis saamiseks suhteliselt lühikese ajaga.
Paljud kiu- ja ketrusgildid õpetavad siiani käsitsi villa kraasimise tehnikat. Samuti õpetatakse, kuidas saab villast niidiks kedrata ja isegi seda, kuidas niiti riidesse kududa. Keegi, kes soovib hinnata möödunud ajastu rasket tööd ja meisterlikkust, võiks alustada villa kraasimise õppimisest ja selle niidiks ketramisest.