Viiulikontsert on sooloviiulile kirjutatud muusikapala, mida saadab instrumentaalansambel, tavaliselt täisorkester. Mõned kontserdid on mõeldud ka kahele või kolmele põhiviiulile, teised aga väikesele nelja-viie keelpillimuusiku kammerkoosseisule. Seda tüüpi teoseid peetakse sageli klassikalise muusika peamiseks osaks ja paljud kontserdid on erineva tasemega viiulimängijate seas hästi tuntud. Viiulikontserdi esitamist vaadeldakse sageli kui võimalust kogenud viiuldajale demonstreerida nii tehnilisi oskusi kui ka muusika emotsionaalset tõlgendamist.
Viiulikontserdi päritolu ulatub barokiajastusse 1600. aastatel kuni 1700. aastate keskpaigani. Selle perioodi klassikalised heliloojad laiendasid hulgaliselt noodikirja ja mängutehnikate ulatust ja keerukust ning üks näide on kontserdi struktuur. Varaseimad viiulikontserdid kirjutati kolmes osas, mida tuntakse osadena, millest igaühel on oma iseloomulik meloodia, harmoonia ja meeleolu. Hiljem laiendati kontserte neljaks osaks ja need sisaldasid improvisatsioonilist osa, mida tuntakse kadentsina. Sooloviiuli kadentsid saab vilunud viiuldaja esinemise ajal kohapeal arendada või juba enne tähtaega partituuri sisse kirjutada.
Barokkheliloojatel, kes töötasid välja varaseid viiulikontserte, oli ka eesmärk luua uut tüüpi muusika, mis oleks puhtalt instrumentaalne ja oleks eraldiseisev kantaadist – varem domineerinud muusikavormist, milles esines nii lauljaid kui ka orkestrimuusikuid. Viiuli kui sooloinstrumendi kasvav populaarsus sillutas ka nendele heliloojatele tee vokalistide rühma asemel katsetada nootide kirjutamist ainult sellele instrumendile. Sõna “concerto” oli algselt mõeldud tähistama lihtsat muusikateost ilma vokaalse osata, kuid viiulikontsert arenes peagi keerukaks teoseks, mille eesmärk oli esitleda muusikalise esituse keskpunktina pigem viiuldajat kui vokalisti.
Kuulus muusikateos, mis demonstreerib kontserdi keerukust ja kunstilist virtuoossust, on Mendelssohni viiulikontsert e-moll. See helilooja tõdes, et viiuli kõla on inimese lauluhäälele kõige lähedasem, ja ta kirjutas selle kontserdi, et seda instrumenti võimalikult palju tutvustada. Teos on kuulus oma keeruliste meloodiate poolest, mida mängitakse peamiselt viiuli E-keelel ja see on siiani nii muusikatudengite kui ka professionaalide sagedane meisterdamine.