Viiul on keelpillide perekonna sopraniliige, kuhu kuuluvad ka kõrgeimast madalaimani vioola, tšello ja kontrabass. See on lühend Vln. partituurides, eristades seda vioolast, milleks on Vla. Keelpillikvartetis on kaks viiulit koos vioola ja tšelloga ning orkestrites on nii esimese kui ka teise viiuli jagu, suurtes orkestrites võib olla kokku 30.
Viiulit, nagu ka vioolat, hoitakse lõua all ja see toetub mängija vasakule õlale., Kaela hoiab vasak käsi, mida kasutatakse sõrmitsemiseks, parem käsi aga poognast. Viiul on mittetransponeeriv instrument ja sellel on neli keelt, mis on häälestatud kvintideks G3, D4, A4 ja E5. Kõrgeima kõrgusega stringi, E-stringi, nimetatakse esimeseks stringiks.
Viiulit mängides suruvad vasaku käe sõrmed keelpille, et juhtida vibratot ja helikõrgust ning luua selliseid efekte nagu tehis- ja loomulikud harmoonilised, sõrmetremolo, glissando, mitmepeatused, portamento ja trillid. Sõrmepizzicato puhul kitkub nööri vasak käsi, kuid tavaliselt jäetakse kitkumine ja kummardus sooritamiseks paremale käele.
Viiuliga esitades tõmbab, lööb või põrkab parem käsi poognat üle keelpillide, kujundades liikumise soovitud efektiks – sealhulgas poognatremolo, detaché, louré, martelé, portato, spiccato, staccato ja sul ponticello – või pizzicato loomiseks kitkub nöörid. Viiulipoogna puitu kasutatakse teatud juhtudel, tõmmatakse col legno tratto mängus vastu keelt või koputatakse col legno battuto mängus keeltele – col legno tähendab “koos puiduga”.
Viiulit kasutatakse põhikoosseisu osana igat tüüpi ja suurusega orkestrites, kus see toimib ka ühe juhtiva soolopillina. Sooloviiulit võib leida ka džässi, bluusi, klezmeri, Ungari mustlasmuusika ja muudes seadetes. Kuulsate viiulikontserdite hulka kuuluvad Beethoveni, Mendelssohni, Mozarti, Brahmsi, Tšaikovski ja Paganini omad. Mõnede tuntud viiuldajate hulka kuuluvad Midori, Jascha Heifetz, Fritz Kreisler, Yehudi Menuhin, Anne-Sophie Mutter, Niccolo Paganini, Itzhak Perlman, Isaac Stern ja Pinchas Zuckerman.