Laen või muu finantstehing, mis sisaldab muutuvat või ujuvat intressimäära, määrab üldiselt viitemäära, mida nimetatakse võrdlusaluseks. Laenu intressimäära ja tasumisele kuuluva makse arvutamisel kasutatakse viiteintresse. Ühised viiteintressid hõlmavad Londoni pankadevahelist intressimäära (LIBOR) ja Ameerika Ühendriikide peamist intressimäära.
Üldjuhul uuendatakse muutuvaid intressimäärasid teatud ajavahemike järel, näiteks kord kuus või kord aastas. LIBOR-i viitemäära kasutatakse tavaliselt reguleeritava intressimääraga hüpoteeklaenude (ARM) puhul. ARM-idel on teatud arvu aastate jooksul fikseeritud intressimäär. Pärast fikseeritud intervalli uuendatakse intressimäära tavaliselt igal aastal, lähtudes lepingus märgitud viitemäärast.
Näiteks 5/1 ARM-il on esimese viie aasta jooksul fikseeritud intressimäär. 1 näitab, et intressimäära korrigeeritakse 5. aasta lõpus ja pärast seda igal aastal. Tüüpiline leping sätestab, et reguleeritav määr on LIBOR, millele lisandub 3%. Kuuendal aastal ja kõigil järgnevatel aastatel korrigeeritakse intressimäära üles või alla, lähtudes praegusest LIBOR-i määrast. Laenuvõtja maksab seda uut intressi ühe aasta jooksul, kuni intressimäära uuesti korrigeeritakse.
Kuigi LIBOR on populaarne valik ARM-i viitemäära jaoks, saab kasutada ka teisi intressimäärasid. Viitemäärana saab kasutada mis tahes avaldatud intressimäära, näiteks tarbijahinnaindeksit või töötuse määra. Peamist intressimäära kasutatakse Ameerika Ühendriikides tavaliselt krediitkaardi intressimäärade viitemäärana.
Nii laenuandja kui ka -võtja peaksid valima viiteintressid, mida ei saa mõjutada ega kontrollida. See aitab vältida huvide konflikti. Intressiriski eest on kaitstud ka osapooled, kes kasutavad viitemääraga lepinguid. Laenuvõtja maksab laenu jooksva intressimäära, samal ajal kui laenuandja teenib jätkuvalt kasumit laenulepingus loetletud vahe pealt.
Laenuvõtja jaoks õiglase intressimäära tagamiseks sisaldavad muutuva intressimääraga laenulepingud üldjuhul iga-aastast ja eluaegset intressimäära ülempiiri. Need ülemmäärad seavad intressimäärale piirangud sõltumata viitemäära muutumisest. Siiski on viitemäära kasutamisel probleeme. Laenuvõtja ei tea, milline on laenuintress ja maksed aastast aastasse. Isegi intressimäärade ülemmäärade korral võivad laenumaksed tõusta tasemele, mida laenuvõtja ei saa endale lubada.
Teise võimalusena võivad nii laenuandjad kui ka laenuvõtjad valida fikseeritud intressimääraga laenulepingud muutuva intressimääraga lepingute asemel. Fikseeritud intressimääraga laenud sisaldavad ühte intressi kogu laenu kehtivusaja jooksul. Üldjuhul jääb intressimäär samaks, välja arvatud juhul, kui laenuandja hilineb või ei maksa laenu.