Viirukiseeder on okaspuu perekonda Calocedrus. Seal on kolm liiki, kuigi üks, Calocedrus decurrens või California viirukiseeder, liigitatakse mõnikord perekonda Libocedrus kuuluvaks. C. decurrens on pärit Põhja-Ameerika lääneosast, levila hõlmab Oregoni, California, Nevada ja Baja California osi Loode-Mehhikos. Ülejäänud kaks liiki on levinud Aasia osades; Calocedrus formosana ehk Taiwani viirukiseeder kasvab ainult Taiwanis, Calocedrus macrolepis ehk Hiina viirukiseeder aga mõnel pool Hiinas, Laoses, Myanmaris, Tais ja Vietnamis.
C. decurrens on kõige laiemalt tuntud viirukiseedri liik. Puud kasvavad tavaliselt 130–200 jalga (40–60 meetrit) kõrgeks ja tüve ümbermõõt on 10 jalga (3 meetrit). C. decurrensit kasvatatakse dekoratiivpuuna, mis on populaarne oma põuaajal vastupidavuse tõttu. Seda kasvatatakse Suurbritannias, osades Põhja-Euroopas ja osades Ameerika Ühendriikides väljaspool oma levila. C. decurrensi puitu kasutatakse enamikus pliiatsites, kuna see on pehme ja ei kipu kildudeks.
C. decurrens on viiruki seederherilase või metsaherilase Syntexis libocedrii peremees. Puuherilast peetakse elavaks fossiiliks, kuna selle perekonnal on ulatuslik eelajalooline fossiilide arv, kuigi see on ainus säilinud liik oma perekonnas. Sisend muneb ainult hiljuti põlenud puudesse, sageli siis, kui need alles hõõguvad. C. decurrens on peremees ka seedripuuvõõrikule, Phoradendron libocedrile, parasiitlikule õitsemispõõsale, millel on väikesed roosad või kollased marjad.
C. formosana ulatub 65–80 jala (20–20 meetri) kõrgusele. See kasvab ainult Taiwanis, alal alla 1,930.5 ruutmiili (5,000 ruutkilomeetrit) ja on klassifitseeritud ohustatud liikide hulka. Puud ähvardab ülekoristus ja elupaikade kadu. Mõnikord peetakse seda C. macrolepis’e sordiks, mitte eraldi liigiks.
C. macrolepis on suuruselt ja välimuselt sarnane C. formosanaga, peamine erinevus nende kahe vahel on koonuse varre suurus. C. macrolepise koonusevars on umbes 0.2 tolli (5 millimeetrit) pikk, samas kui C. formosana koonusvars on 2–3 korda pikem. Kuigi C. macrolepist ohustab ka ülekoristus, on selle kaitsestaatus veidi parem kui C. formosanal. Lisaks looduses korjamisele istutatakse seda sageli ka oma looduslikus levilas.