Vihmaveepaagid on mahutid, mis hoiavad katustelt, terrassidelt ja muudelt pindadelt äravoolu, kust vihma saab koguda ja hilisemaks kasutamiseks säilitada. Mahutid võivad olla valmistatud paljudest erinevatest materjalidest, sealhulgas puidust, metallist, polüetüleenist, klaaskiust ja betoonist. Vihmaveepaakidesse kogutud vihmavee kasutusalasid on palju. Vett võib kasutada aedade kastmiseks, tualettide loputamiseks, pesumasinate töötamiseks ning – koos filtreerimisega – joomiseks ja toiduvalmistamiseks. Vihmaveepaake tuntakse USA-s ka vihmaveetorudena või Ühendkuningriigis veetünnidena. Neid kasutatakse laialdaselt Austraalia kuivades osades ja ka arengumaades.
Vihmaveepaagi lihtsaim vorm on ilmselt vana tammevaat või muu sarnane anum, mis kogub vihmavee äravoolutoru või ketti, millest vesi alla jookseb. Tavaliselt kasutatakse seda tüüpi vihmaveepaaki aia kastmiseks. Keerulisemate vihmaveepaakide vormide hulka kuuluvad need, mis on paigaldatud plaadile, võib-olla näiteks maja alla, või osana hoone konstruktsiooni kütmisest ja jahutamisest.
Keerulisemaid vihmaveepaake ja kogumissüsteeme kasutatakse tavaliselt mitmel viisil. Nendes olevat vett võib kuumematel kuudel kasutada hoone jahutamiseks. Seda võib ka filtreerida värske joogivee saamiseks või kasutada tualettruumi loputamiseks ja pesumasina kasutamiseks – või võib-olla kõigi loetletud kasutusviiside jaoks ja muuks.
Suurimad vihmaveepaakide hooldusprobleemid seisnevad selles, et hoida need mustusest ja prahist puhtana. Sageli saavutatakse see lihtsa vihmaveepaagi ülaosas asuva ekraani või võrguga. Vetikate ja muda kogunemine paaki võib samuti põhjustada hooldusprobleeme. Sel põhjusel tuleks paake perioodiliselt puhastada. Mõnikord kasutatakse spetsiaalseid filtreerimissüsteeme, eriti juhtudel, kui soovitakse saada joogivett.
Vihmaveepaagid võivad olla keskkonnasõbralik eluviis selle ökosüsteemi piirides, milles neid kasutatakse. Siis saab piirkonda langeva vee ära voolata ja erosiooni põhjustada. Need võivad aidata ka seda vett aeglaselt kohalikesse põhjaveekihtidesse, ojadesse ja jõgedesse tagasi viia.
Ajaloolisest vaatenurgast ei ole vihmaveepaagid uus nähtus. Need on olnud juba iidsete roomlaste ja egiptlaste ajast, peamiselt tsisternidena. Paljud kultuurid on kasutanud vihmavee kogumiseks tsisterneid niiskematel aastaaegadel, et varustada end kuival aastaajal veega.