Vihmavarjutaim on õitsev igihaljas põõsas, mida sageli peetakse toataimena, tuntud ka kui kääbus vihmavarjupuu või selle teadusliku nimega Schefflera arboricola. Taim võib kasvada kuni 30 jalga (üheksa meetrit), kuid siseruumides olevad isendid on tavaliselt väiksemad, ulatudes 10–20 jala (kolme kuni kuue meetri) kõrguseks. Selle lehed on sageli rohelised ja kasvavad väikeste lehtedena, mis meenutavad “sõrmedega vihmavarju”, millest tuleneb ka taime üldnimetus. Kollased või kreemjad õied hakkavad õitsema kevad- ja suvekuudel hargnenud kobarates. Vihmavarjutaim on populaarne toataim, kuna see on tavaliselt puukoolides ja aianduskeskustes hõlpsasti saadaval, samuti kipub see olema kohanemisvõimeline ja kergesti kasvatatav.
Vihmavarjutaim on pärit Vaikse ookeani lääneosa saarelt Taiwanilt, kus valitseb troopiline kliima. Sel põhjusel kipub taim õues kasvatamisel eelistama sooja temperatuuri ja madalat külma. Enamik toataimedena müüdavaid vihmavarjutaimi alustab oma elu õues täispäikese käes, mis toob kaasa tiheda lopsaka lehestiku kasvu. Taimi võib kasvatada seemnest, pistikust või õhukihiga. Õhukihistamine on kultiveerimisprotsess, mille käigus tekitatakse sihipäraselt täiskasvanud taimele vigastus, haav mähitakse sambla ja plastkilesse ning seejärel eemaldatakse saadud uus taim ja selle juurestik emataimelt lõikamise teel.
Puukoolides ja aianduskeskustes on müügil palju vihmavarjutaime sorte. Taime müüakse enamasti põõsa või põõsana, kuid see on saadaval ka puu kujul, sageli siseruumides bonsai puuna. See võib olla saadaval ka punutud juurtega puuna, erinevalt teisest tavalisest toataimest, fikusepuust. Samuti on erinevaid sorte, millel on erinevat värvi lehed, näiteks roheliste ja kollaste lehtedega sort “Gold Capella” või roheliste ja kreemjasvalgete lehtedega sort “Trinette”. Kirevate lehtedega vihmavarjutaim vajab sageli rohkem päikesevalgust, kuna lehed sisaldavad vähem klorofülli kui üleni rohelised lehed.
Toataimena vajab vihmavarjutaim vähe hoolt ning ta elab ja kasvab kergesti koguni 20 aastat. Siiski kipub see meelitama ämblik-lestasid, väikseid putukaid, kes elavad selle lehtede alumisel küljel ja toituvad taimest, nii et lehti tuleb sageli putukate tunnuste suhtes kontrollida. Taim eelistab ka niisket mulda, kuid ei talu märjaks olemist ega seisva vee basseinis istumist. Kui taim jäetakse vette istuma või kui muld on liiga märg, võivad lehed mustaks või pruuniks muutuda ja taimelt maha kukkuda. Taime tervist saab hoida, kui hoolitseda selle piisava äravoolusüsteemi olemasolu eest.