Vibrafon, mida nimetatakse ka vibrafoniks või vibraharpiks, on löökpill, üks idiofonidest. Idiofonid on instrumendid, mis tekitavad heli nagu vibratsioon kogu instrumendi kehas. Teised idiofonide näited on kolmnurgad ja taldrikud.
Ühte idiofonide rühma mängitakse nuiadega ja just sellesse rühma kuulub vibrafon. Muude haamriinstrumentide hulka kuuluvad ksülofon, marimba, kellamäng, kellad või torukujulised kellad, krotalid ehk antiiktaldrikud ja terastrummid.
Nagu kellamäng, on ka vibrafon metallvarraste komplekt. See eristab seda marimbast ja ksülofonist, millel mõlemal on puidust latid. Vibrafoni eristab ka vibrato või tremolo, mida toodavad resonaatoritorude peal mitmed elektriventilaatorid. Mootori kiirus reguleerib vibrato kiirust. Nagu olete juba aru saanud, on see vibrato-funktsioon nime vibraphone allikas.
Tüüpilisel vibrafonil on kas kolme oktaavi ulatus, mis algab F-st allpool keskmist C, kahe ja poole oktaavi ulatus algab keskmisest C-st või kolme ja poole oktaavi vahemik, mis algab F-st allpool keskmist C. Vibrafoni taktid on paigutatud madalaimate kõrgustega mängijast vasakule.
Vibrafoni mängitakse tavaliselt erinevate haamritega. Kasutatakse kõva ja keskmise nööriga haamereid, aga ka kummivasaraid. Pehmete läbipääsude jaoks võib kasutada lõngavasaraid ja vibrafoni glissandosid saab traatharjadega tõhusalt renderdada.
Kaks vähem levinud vibrafonitehnikat on järgmised: surnud silitamine ehk surnud kinnikleepimine tähendab vibrafoni varda löömist ja vasara sinna puhkama jätmist, st selle kohe mitte tõstmist, et latt saaks vibreerida. Tulemuseks on summutatud staccato. Teine tehnika on vibrafoni taktide lõppu mängida tšello või kontrabassi poognaga.
Vibrafon kuulub džässi-, bändi- ja orkestrikoosseisudesse ning seda kasutatakse nii tagavara- kui ka soolomänguks. Kuulsate vibrafonimängijate hulka kuuluvad Roy Ayers, Milt Jackson, Gary Burton, Red Norvo, Cal Tjader ja Lionel Hampton.