Mis on veterinaar-sisemeditsiin?

Veterinaarsisehaigused on loomameditsiini eriala, mis keskendub siseorganeid mõjutavate mitte-inimhaiguste ennetamisele, diagnoosimisele ja ravile. See erineb teistest veterinaarmeditsiini valdkondadest selle poolest, et see hõlmab haigusi, mida ei saa eristada või mis hõlmavad rohkem kui ühte süsteemi. Spetsialiseerumisalana nõuab veterinaar-sisemeditsiin intensiivsemat koolitust kui spetsialiseerimata loomaarstid. Neid, kes sellel alal praktiseerivad, nimetatakse internistideks, mitte segi ajada praktikantidega, kes on madalama taseme meditsiinitöötajad.

Kui inimene on spetsialiseerunud veterinaar-sisehaigustele, keskendub ta endokriin-, urogenitaal-, immuun-, lümfi-, hingamisteede-, seedetrakti- ja neerusüsteemidele. See tähendab, et veterinaar-sisearst peab tundma suurt hulka erinevaid organeid ja nende omavahelist seost. See tähendab ka seda, et sisearst peab mõistma laiemat hulka haigusi, kuna professionaali tegevusalasse kuulub rohkem organeid.

Mõistes erinevaid veterinaar-sisehaiguste süsteeme, saavad sisearstid ravida kõike alates hingamisteede häiretest kuni nakkushaiguste ja neeruprobleemideni. Sisearst võib töötada selliste struktuuridega nagu kopsud, magu, suuõõne ja sooled. Veelgi enam, sisearstid võivad näha laia valikut loomi. Edaspidi on veterinaarsisearsti töö päevade lõikes väga mitmekesine.

Veterinaar-sisehaiguste tööks vajalike kõrgetasemeliste teadmiste tõttu nõuavad sisearstid põhjalikku haridust. Sarnaselt kõigi teiste veterinaararstidega peavad sisearstid käima veterinaarkoolis. Selleks peavad Ameerika Ühendriikides üksikisikud läbima bakalaureuse kraadi loomade või nendega lähedalt seotud teaduste alal ning sooritama ja läbima Veterinary College’i vastuvõtutesti (VCAT) ja Graduate Record Examinationi (GRE). Sisseastumisel on nõutav neli aastat kursuste tööd. Pärast veterinaarkooli spetsialiseerub sisearst kolme- kuni viieaastase residentuurikoolituse kaudu.

Kui kaua veterinaar-sisearst koolitab, sõltub sellest, kui spetsialiseerunud ta soovib olla. Sarnaselt inimeste haigustele ja seisunditele keskenduvate internistidega võivad veterinaararstid keskenduda sellistele alaerialadele nagu hematoloogia või verehaigused, kardioloogia, pulmonoloogia või kopsuhaigused ja endokrinoloogia või hormoonhäired. Muude võimaluste hulka kuuluvad allergia ja immunoloogia, nakkushaigused, luu- ja lihaskonna haigused ning reumatoloogia, onkoloogia või vähk ja nefroloogia või neeruhaigused.

Üks veterinaar-sisehaiguste põhipunkte on see, et sisearstid ei tee operatsioone ega muid protseduure, mida võiks pidada invasiivseteks. Selle asemel peetakse neid mitteinvasiivseteks spetsialistideks. Nad toetuvad oma töös suurel määral tehnoloogiale, näiteks ultraheli- või röntgeniaparaadi kasutamisele, et nad ei peaks looma füüsiliselt lõikama.