Akvageenne urtikaaria on ebatavaline dermatoloogiline seisund, mida iseloomustab lööve ilmnemine pärast kokkupuudet veega. Lööve võib tekkida mõne minuti jooksul pärast kokkupuudet veega ja võib kesta kuni kaks tundi. On tavaline, et lööve on sügelev ja valulik, mis võib põhjustada patsiendile äärmist ebamugavust. Akvageenset urtikaariat ei saa ravida, kuigi mõnikord võib selle raviks välja kirjutada ravimeid ja haigusseisund võib olla kaasasündinud või omandatud. Mõned patsiendid kogevad pärast mõne muu haigusseisundi ravi pärast ravi algust ja leiavad, et nende tundlikkus vee suhtes aja jooksul väheneb.
Seda seisundit kirjeldatakse mõnikord kui “veeallergiat”, kuid see pole päris täpne. Histamiini reaktsioonid ei tundu olevat alati seotud vesine urtikaariaga, mis tähendab, et allergiline reaktsioon ei pruugi tegelikult kõigil juhtudel tekkida. Uuringud näivad viitavat sellele, et inimesed, kellel on see haigus, on lihtsalt ülitundlikud destilleerimata vees leiduvate ainete suhtes, sealhulgas ioonide suhtes, mis on looduslikult koos lisanditega, nagu kloor.
Kui vesi-urtikaariaga inimene puutub kokku veega, ilmuvad nahale punased nõgestõbi. Laiguline lööve võib ilmneda kõikjal, kus vesi on kehaga kokku puutunud, ja võib sügelema või põletada. Antihistamiinikumid ei vähenda löövet, kuigi mõned paiksed ravimid võivad sügelust ja turset leevendada. Lööve taandub iseenesest seni, kuni patsient jääb kuivaks.
Arst saab akvageenset urtikaariat diagnoosida, laseb patsiendil kasutada tavalist ja destilleeritud vett ning märgib vastused üles. Destilleeritud vesi ei tohiks reaktsiooni esile kutsuda. Pärast diagnoosimist peab patsient keskenduma haigusseisundi juhtimisele. Sellised asjad nagu dušš ja vann tuleb tavaliselt hoida lühidalt, samas kui patsient ei saa tavaliselt tegeleda selliste tegevustega nagu ujumine. Patsiendid võivad olla ülitundlikud ka higistamise suhtes ja neil võidakse soovitada hoiduda higistamisest ja kuumadel päevadel olla jahedas, et nad ei higistaks.
Nagu eespool mainitud, avastavad mõned akvageense urtikaariaga patsiendid, et nende tundlikkus vee suhtes aja jooksul väheneb, mis võib võimaldada neil rohkem tegevusi teha. Kuna see seisund on haruldane, on oluline, et patsiendid teavitaksid raviteenuse osutajaid olukorrast ning väikelaste puhul on soovitatav ka õpetajate ja lastehoiuteenuse osutajate nõustamine vesi-urtikaaria kohta. Patsiendid võivad kaaluda ka meditsiinilise hoiatuskaardi kaasas kandmist, mis sisaldab teavet nende seisundi kohta, et kui nad on hädaolukorras meditsiinilises hädaolukorras, teavitataks raviteenuse osutajaid nende veetundlikkusest.