Vesikirp on mikroskoopiline koorikloom, kes on saanud oma hüüdnime tõmblevatest, kirbulaadsetest liigutustest, mida ta ujumise ajal teeb. Perekonda daphnia ja seltsi Cladocera kuuluv koorikloom on maismaal elavate kirbudega vaid kauge sugulane. 600. aasta seisuga on kirjeldatud ja kataloogitud üle 2011 liigi ning eeldatavasti tuvastatakse veel palju liike.
Vähilaadse ehk lülijalgse kehaehitus sarnaneb teiste putukate kehaehitusega, kuna on jagatud segmentideks. Neid eraldiseisvaid piirkondi on aga enamiku vesikirpude liikide puhul raske tuvastada, kuna segmendid kipuvad peaaegu või täielikult kokku sulama. Nagu teistel putukatel, on sellel organismil eksoskelett ja kolm kuni kuus paari jalgu. Neil on liitsilmad ja antennid. Nende pea on tavaliselt ülejäänud keha poole kõverdatud, mida tavaliselt tähistab väike sälk või soon.
Vesikirbud elavad erinevates veekeskkondades, näiteks jõgedes, tiikides, mageveejärvedes ja ojades. Mõned liigid elavad soodes, mis on happelised. Need on siiski peamiselt mageveeelanikud.
Erinevatel liikidel on erinev elutsükkel ja eluiga. Nende pikaealisus sõltub sageli nende veekeskkonna temperatuurist. Erinevate dafnialiikide keskmine eluiga jääb vahemikku 29 päeva kuni 108 päeva, kusjuures maksimaalne eluiga ei ületa umbes aasta.
Vesikirpude toitumisharjumused on sarnased paljude vee-elukatega. Olenevalt nende liigist ja asukohast söövad nad mitut väikest organismi, nagu väikesed koorikloomad ja rotiferid, ning orgaanilisi osakesi ja olendeid, näiteks vetikaid veest, milles nad elavad. Koorikloom on filtrisöötja, mis tarbib orgaanilist prahti, näiteks vees hõljuvaid baktereid. Nad tarbivad ka järvede ja ojade põhjas leiduvat orgaanilist materjali. Osana vee-eluringist toituvad kalad ja konnad sageli vesikirpudest.
Enamik vesikirpe on aseksuaalsed ja paljunevad partenogeneesi teel, mis tähendab, et embrüonaalne kasv ja viljastumine toimub ilma isaslooma viljastamist nõudmata. Mõnedel liikidel ja teatud tingimustel peavad isased – emasloomadest tunduvalt väiksemad – mune viljastama. See on siiski erand. Kuigi mõned liigid on arvukad, on teised ohustatud. Konkreetse populatsiooni stabiilsus sõltub selle asukoha tingimustest, kus liik elab.