Igaüks, kes on vaadanud kohalikku ilmateadet või vaadanud kalaleidjat, on näinud Doppleri pilti. Ka meditsiiniringkond on Doppleri efekti oma huvides juba aastaid kasutanud. Vaskulaarne Doppleri testimine võimaldab arstil otse vaadata, kuidas veri reaalajas läbi patsiendi arterite voolab. Seda tehes suudab ta tuvastada arterite ahenemist, ummistusi ja isegi verehüübeid. Samuti saab ta hõlpsalt jälgida arteriaalse haiguse progresseerumist.
Vaskulaarset Doppleri sonograafiat nimetatakse ka veresoonte ultraheliuuringuks. Ultraheli testimisel kasutatakse kõrgsageduslikke helilaineid, et luua uuritavast piirkonnast pilt. Seda tehakse anduriga, mis surutakse vastu nahka. Andur saadab helilaineid ja salvestab pildi, kui lained tagasi peegelduvad. See pilt edastatakse koheselt videomonitorile, et tehnik seda näeks, ja seda saab salvestada videole.
Vaskulaarse Doppleri sonograafia puhul koondab tehnik need helilained patsiendi südamele ja veresoontele. Kuigi seda tüüpi sonogrammiga saab uurida peaaegu kõiki veresooni, tunneb arst tavaliselt huvi vaid mõne suurema veeni ja arteri vastu. Kõige tavalisemad huvialad on jalgade, kõhu ning pea ja kaela arterid ja veenid.
Kuigi see test võib tunduda mõnevõrra hirmutav, on veresoonte Doppler täiesti mitteinvasiivne. Ainus, mis tegelikult nahka tungib, on helilained. Uuritavates piirkondades kantakse nahale läbipaistev veepõhine geel, et luua anduriga parem kontakt.
Kui tehnik liigutab andurit nahal, võib patsient verevoolu uurimisel kuulda kõrgeid pulseerivaid helisid. Tehnik võib vajada ka vererõhumansettide paigaldamist patsiendi kätele või jalgadele, et võtta uuritavate veresoonte näidud. Seejärel analüüsib radioloog videot ja koostab arstile aruande.
Doppleri ultraheliuuringuga seotud kõrvaltoimeid või komplikatsioone ei ole teada. Seda protseduuri tehakse rasedatele rutiinselt ja ohutult. Vaskulaarne Doppler ei tugine ioniseerivale kiirgusele ja annab selge pildi pehmetest kudedest, mida ei pruugi röntgenpildil näha.