Hematopoees on bioloogiline protsess, mida keha kasutab uute vererakkude loomiseks, et asendada vananevaid või surnud vererakke. See areneb pidevalt kõigil tervetel inimestel ja enamikul loomadel. Protsess on teaduslikust seisukohast mõnevõrra keerukas, kuid üldiselt hõlmab see ebaküpsete rakkude, mida nimetatakse prekursorrakkudeks, arendamist ja muundamist töötavateks vererakkudeks. Need uued rakud aitavad organismil võidelda infektsioonidega, vältida liigset verejooksu ja viia hapnikku kudedesse. Vererakke on mitut tüüpi, millest igaühel on oma konkreetne eesmärk ja funktsioon; keha järgib iga tüübi loomiseks kindlaid teid. Sõltuvalt lõppeesmärgist on nüansirikkaid erinevusi, kuid protsess järgib sama põhiraamistikku, olenemata sellest. Enamikul juhtudel algab protsess tüvirakust kui vundamendist ja kasv toimub sealt.
Vererakkude loomise põhitõed
Veri läbib peaaegu kõiki kehaosi ning rakud surevad ja vananevad üsna regulaarselt – isegi inimestel ja loomadel, keda enamiku muude näitajate järgi peetakse noorteks. See tsükliline loomine ja taasloomine on vere tervise normaalne osa ning üks viise, kuidas rakud jäävad aktiivseks ning suudavad toitaineid ja muid osakesi tõhusalt ja tõhusalt kanda.
Keha loob uusi vererakke erinevates kohtades, sõltuvalt inimese vanusest. Loote arengu ajal toimub hematopoees maksas, põrnas ja luuüdis. Pärast sündi ja arengu käigus muutub luuüdi vererakkude moodustumise peamiseks kohaks ning täiskasvanueas on protsess enamasti mitmes peamises kohas sujuvam. Nende hulka kuuluvad kolju, rinnaku, selgroolülid, vaagen ja reie ülaosa luud.
Tüvirakkude tähtsus ja tähtsus
Peaaegu kõigil juhtudel algab vererakkude loomine tüvirakkudest. Tüvirakke nimetatakse ka pluripotentseteks rakkudeks ja neid peetakse sageli üheks elu “ehituskiviks”, kuna need on tulevase kasvu ja arengu määramisel olulised. Iga pluripotentne rakk moodustab kas uusi tüvirakke või prekursorrakke, mis lõpuks moodustavad teatud tüüpi vererakke.
Rakkude tüübid
Kui pluripotentne tüvirakk moodustab prekursorraku, mis on vererakkude loomise protsessi algus, on sellel tavaliselt üks viiest vormist. Täpsemalt, vererakud liigitatakse tavaliselt erütrotsüütideks, monotsüütideks, lümfotsüütideks, granulotsüütideks või trombotsüütideks. Granulotsüüdid jagunevad veel kolme tüüpi vererakkudeks, nimelt neutrofiilideks, basofiilideks ja eosinofiilideks. Igal vererakkude tüübil on teatud funktsioon, mis kaitseb keha ja aitab sellel sujuvamalt töötada.
Näiteks erütrotsüüdid on punased verelibled, mis vastutavad hapniku transportimise eest keha kudedesse südamest ja kopsudest. Monotsüüdid ja lümfotsüüdid on olulised kaitseks sissetungivate viiruste ja bakterite eest. Granulotsüüdid on olulised ka immuunsüsteemile, liikudes nakkuskohta, et tarbida võõrtoksiine ja rakke. Trombotsüüdid on vajalikud selleks, et veri hüübiks ja koguneks verejooksu kohtadesse, et kokku kleepuda.
Asjade tasakaalus hoidmine
Tervetel inimestel on tavaliselt paigas protsessid, mis tagavad, et neil on piisav arv igat tüüpi rakke, ja samuti, et rakud oleksid üksteisega proportsionaalselt tasakaalustatud. Näiteks kui infektsioon saabub või vigastuse või trauma korral, tuleb teatud rakke tõsta, kuid samuti tuleb läbi viia kontroll, et pärast ohu möödumist asjad normaliseeruda. Teatud tüüpi vererakkude ebatavaliselt madal või kõrge tase võib avaldada kehale kahjulikku mõju. Sellest vaatenurgast vaadatuna on vereloome üks peamisi eesmärke hoida kõike stabiliseerituna ja vajaduse korral täiendada teatud tüüpi rakke.
Luuüdis
Luuüdi sisaldab ka tüvirakkude kogumit, mis võivad vajaduse korral luua rohkem vererakke, eriti kui keha on kriisis. See reserv toimib nagu enam-vähem “neutraalsete” rakkude ladu, mida saab vajadusel välja kutsuda ja aktiveerida. Üdis hoitavad rakud võivad tavaliselt muutuda peaaegu igat tüüpi vererakkudeks, olenevalt sellest, mida ja kus vaja on. Hematopoeesi protsessi osaks on see, et keha loob pidevalt uusi tüvirakke ja ka lähterakke. Nii seab keha oma kaitsemehhanismi, et reageerida haiguste korral.