Enamasti nimetatakse inglise keeles osalauseks, verbaalne omadussõna on tegusõna, mida kasutatakse nimisõna muutmiseks. Kuigi verbaalne omadussõna käitub lauses omadussõnana, on sellel ka mõned tegusõna atribuudid, näiteks ajavorm. Nende omadussõnade mineviku- ja olevikuvormid lõpevad tavaliselt vastavalt sõnadega “-ed” ja -ing.
Omadussõnu kasutatakse nimisõnade muutmiseks või nende üksikasjade esitamiseks. Nende õigekiri ja struktuur ei muutu olenevalt lause vormist ning tavaliselt leitakse need vahetult enne nimisõna, mida nad muudavad, või pärast linkivat või abistavat tegusõna, näiteks “olema”. Näiteks lauses “punane roos oli lõhnav” on nii “punane” kui ka “lõhnav” omadussõnad, kuna need annavad üksikasju nimisõna, roosi kohta.
Verbaalsed omadussõnad asetatakse tavaliselt nende muudetavate sõnade ette ja nende õigekiri muutub sõltuvalt lause vormist. See erinevus ilmneb seetõttu, et verbaalsed omadussõnad on tegusõnad, mis täidavad erinevat rolli. Näiteks fraasides “lendav auto” ja “avatud uks” on nii “lendav” kui ka “avatud” verbaalsed omadussõnad, mis põhinevad tegusõnadel “lendama” ja “avama”. Neil on aga erinevad lõpud, kuna esimene fraas on olevikus ja teine on minevikus.
Nagu teistegi omadussõnade puhul, saab objekti siduda verbaalse omadussõnaga, nagu lauses “koletiste eest põgenedes karjus ta”. Selle lause verbaalne omadussõna on “jooksmine”. Sõna “koletised” on objekt, sest see vastab küsimusele, mida ta jooksis. Lisaks võivad need omadussõnad olla sisulised või asendada nimisõna, mida nad muudavad, nagu lauses “Hoiduge haavatutele”. Sõna “haavatud” on verbaalne omadussõna, mis muudab oletatavat nimisõna “inimesed”, mida lauses ei esine.
Kuigi verbaalne omadussõna lõpeb tavaliselt olevikuvormis sõnaga “-ing” ja minevikus sõnaga “-ed”, ei ole iga nende lõpuga sõna tingimata verbaalne omadussõna. Tavapärased minevikuverbid lõpevad samuti sõnaga „-ed” ja kuigi mis tahes ajavormis verbid ei lõpe sõnaga „-ing”, lõpevad gerundid. Gerundid toimivad aga pigem nimisõnadena kui omadussõnadena, näiteks lauses “talle meeldib süüa teha”.
Lisaks ei ole ebaregulaarsetel tegusõnadel minevikus “-ed” lõppu ja tavaliselt on ka nende mineviku osalaused erinevad. Näiteks tegusõna “kirjutama” on ebaregulaarne. Kui seda kasutatakse tegusõnana, on minevik “kirjutatud”, kuid mineviku osastav või verbaalne omadussõna on “kirjutatud” ja see on seotud verbiga “on” või “oma”.