Venemaa tuumarelvad on Venemaa ehitatud või hangitud tuumarelvad, mida hoitakse Venemaa sõjaväerajatistes. Olenevalt sellest, millisele hinnangule arvatakse, on Venemaal kas maailma suurim tuumavaru või üks suurimaid, omades 3,000 kuni 5,000 tuumalõhkepead, mida saaks potentsiaalselt kasutada koos tuumamaterjalide ja taktikaliste relvadega. Venemaa tuumaprogrammiga seoses on mitmeid spetsiifilisi probleeme, mis muudavad selle ülemaailmse huvi pakkuvaks teemaks.
Koos paljude teiste riikidega alustas Venemaa esimest korda tuumarelvade uurimist Teises maailmasõjas, katsetades oma esimest pommi edukalt 1949. aastal. Pommi edukas väljatöötamine ja katsetamine Venemaa poolt lisas gaasi tuumarelvade leviku tulele, kusjuures sellised riigid nagu USA reageerides oma relvaprogrammi tempot kiirendades. Hakati kasvatama hirmu tuumasõja ees, mille tulemusel töötati välja tuumarelva leviku tõkestamise leping, mille Venemaa ratifitseeris 1968. aastal.
Venemaa on üks väheseid valitsusi, kellel on lepingu alusel lubatud tuumarelvi säilitada, kuigi sarnaselt teistele allakirjutanud riikidele on Venemaa pühendunud tuumarelvade leviku tõkestamisele, püüdes vähendada selliste relvade arvu, keskendudes tuumaenergia rahumeelsetele rakendustele. Venemaa tuumarelvade arv on võrreldes 20. sajandi tipptasemega radikaalselt vähenenud.
Nõukogude Liidu lagunemisega muutusid Venemaa tuumarelvad murettekitavaks, kuna ülemaailmsed valitsused kartsid, et poliitiline ebastabiilsus võib põhjustada lõhkepeade kadumist, omandatud materjali ja muid julgeolekuprobleeme. Endised Nõukogude riigid säilitavad tuumamaterjali, samas kui Venemaal endas ei ole Venemaa tuumarelvad ja tuumamaterjalid alati ideaalselt kaitstud. Lisaks sellele, et see kujutab endast julgeolekuohtu Venemaale, võib sellest saada ka globaalne probleem, kui need materjalid satuksid valedesse kätesse, näiteks terroriorganisatsioonidesse.
Venemaa sõjalise doktriini kohaselt kasutab Venemaa taktikalisi tuumarelvi, kui peab vajalikuks käsitleda ohtu Venemaale või mõnele Venemaa liitlasele. Venemaa tuumarelvade tehnoloogia on üsna mitmekesine ja see doktriin näib viitavat sellele, et Venemaa pole välistanud piiratud tuumasõja võimalust enese- või liitlase kaitse huvides. Valitsused ja organisatsioonid, kes on mures tuumasõja võimaliku poliitilise, sotsiaalse ja otsese tagajärje pärast, on töötanud selle nimel, et minimeerida võimalust, et Venemaa võib tunda survet kasutada oma tuumaarsenali.