Mõiste “veetransport” viitab suure hulga vee teisaldamisele ühest kohast teise. Enamiku veetranspordi tegevustest saab jagada kolme põhikategooriasse: akveduktid, konteinerite kaudu vedu ja pukseerimine üle suurte veekogude. Neid erinevaid meetodeid saab kasutada vee liigutamiseks kohast, kus seda on palju, kohta, kus seda on vaja. Veetransporti saab kasutada muidu kuivade maade niisutamiseks, mageda joogivee tarnimiseks suurtele munitsipaalaladele ja paljudel muudel eesmärkidel.
Kaasaegses inseneriterminites võib “akvedukt” viidata suletud torusüsteemidele, avatud kanalitele ja muudele sarnastele meetoditele, mida tavaliselt kasutatakse vee transportimiseks. Akvedukte on transpordiks kasutatud alates seitsmendast sajandist e.m.a, mil need koosnesid tavaliselt suurtest kõrgendatud konstruktsioonidest, mis suutsid suures koguses vett asustuskeskustesse suunata. Avatud kanalid ja kõrgendatud akveduktid on endiselt kasutusel, kuigi enamik munitsipaalveetranspordisüsteeme kasutab suletud torusid. Need torud kipuvad tekitama rohkem hõõrdumist kui avatud kanalid ning paljudel juhtudel kasutatakse vee liikumiseks pumbajaamu, kui süsteemi kalle allapoole ei ole piisav.
Vett transporditakse tavaliselt ka konteinerites, kasutades nii veoautosid kui ka laevu. Kuni 1800. aastate lõpuni transporditi vedelikke, näiteks vett, ainult vaatides, kuigi mitmesugused tehnoloogilised arengud viisid konteinerlaevade loomiseni. Üks probleem, mis võib mõjutada veetransporti tankerlaevadega, on vaba pinna efekt. See efekt kirjeldab tõenäosust, et laeva lastiruumis olev vedeliku suur pindala mõjutab negatiivselt laeva stabiilsust, mida tavaliselt lahendatakse tüümmis segmenteeritud või eraldatud alade loomisega. Samal põhjusel võib paakautode juhtimine olla samuti keeruline ning sageli on neil ka deflektorite süsteem.
Veel üks veetranspordi viis on pukseerimine. Üks viis selle saavutamiseks on puksiiri kasutamine jäämäe pukseerimiseks, sest jää koosneb mageveest. Värsket vett saab vedada ka läbi soolase vee vedelas olekus, kui see asetatakse õhukindlasse kotti. Mage vesi on vähem tihe kui soolane vesi, nii et kott kipub pinnal hõljuma. Sel viisil vett transportivate suurte kottide konstruktsioone katsetati esmakordselt 1990. aastal.