Veekell on ajamõõtmisseade, mis kasutab aja mõõtmiseks veevoolu. See pole nii täpne kui enamik kaasaegseid ajamõõtmisseadmeid, kuid kui need kellad esmakordselt välja töötati, olid need ajastu jaoks üsna piisavad. Arvatakse, et need võivad olla ühed vanimad aja mõõtmiseks kasutatud seadmed, kuna kirjalikud aruanded nende kohta pärinevad umbes aastast 4000 e.m.a, kusjuures füüsilised näited Egiptusest pärinevad aastast 1500 eKr.
Vesikell võib töötada mitmel viisil, kuid üldiselt liigitatakse sellised kellad sisse- või väljavooluks. Väljavoolukell hoiab aega, lastes vett aeglaselt ära voolata; näide antiikajast oli joontega tähistatud kauss, mille põhjas oli väike auk. Kauss täideti ja lasti aeglaselt nõrguda ning aja jälgimiseks kasutati jooni. Sissevoolukella puhul kasutatakse aja möödumise mõõtmiseks vee voolu anumasse, näiteks silindrisse.
Vesikellad võisid olla algselt välja töötatud astroloogiliste vaatluste tegemiseks, kui aja kulg võib saada oluliseks teguriks. Ilmselt kasutati neid ka kõnede ja muude sündmuste ajal aja kulgemise mõõtmiseks. Selle tehnoloogia päritolu pole teada, kuigi Egiptuses näivad olevat mõned vanimad näited; neid kasutati ka Aasias, Lähis-Idas ja Kreekas, kus kella tunti kui klepsydrat ehk “veevarast”.
Kella täpsust saab peenhäälestada, surudes vett või kasutades erinevaid tööriistu voolukiiruse muutmiseks. Mõned muutusid üsna keerukaks, muutudes keerukateks kellatornideks. Teiste ajamõõtmisseadmete tekkides hakati tehnoloogiat välja tõrjuma ning tänu sellele, et on välja töötatud täpsemad ajamõõtmismeetodid, on vesikellad tänapäeval suuresti kurioosum, mitte kasutatav ajamõõtja.
Vajadus täpsemate ajanäitajate järele tekkis uuringute ajastul, kui meremehed vajasid kiiresti täpseid kellasid, et nad saaksid pikkuskraadi mõõta. Sel ajastul hakati välja töötama täpsemaid ja töökindlamaid kellasid ning tööstusrevolutsiooni tõusuga, kui vajadus täpse kellaaja hoidmise järele muutus veelgi olulisemaks, hakati arendama veelgi paremaid kellasid. 19. sajandiks oli vesikell suures osas kasutuselt kõrvaldatud, kuigi neid kasutati jätkuvalt mõnes äärepoolsemas piirkonnas, kus inimeste päevade rütme ei olnud vaja nii täpselt reguleerida.