Vesikeefir on jook, mis on valmistatud suhkruvee kääritamisel teradega, mida nimetatakse keefiriks. Keefiri terad koosnevad erinevat tüüpi bakteritest ja pärmseenest. Kui terad lisada suhkruvette, söövad pärm ja bakterid suhkrut ning toodavad terveid baktereid, mida nimetatakse probiootikumideks, aga ka piimhapet ja veidi alkoholi. Vesikeefiri kääritamiseks kasutatavad kultuurid erinevad nendest, mida kasutatakse sarnase piimakeefirina tuntud joogi valmistamiseks. Pärast kääritamist võib vesikeefirit maitsestada puuviljade või muude koostisosadega.
Vesikeefiri valmistamise protsess algab suhkru ja vee lahuse valmistamisega. Suhkruvesi toimib toiduna keefiris leiduvatele aktiivsetele bakteritele ja pärmile. Terad lisatakse vette ja lastakse 24–48 tundi seista. Selle aja jooksul bakterid kasvavad ja vesi muutub kahvatupruuniks. Kuigi protsessi käigus tekib alkohol, ei leidu seda vees tavaliselt märkimisväärses koguses.
Käärimisprotsessis kasutatavad keefiriterad tegelikult ei lahustu. Selle asemel kasvavad terad, kuna toodetakse rohkem baktereid ja pärmi. Kui vesi on valmis, saab terad vedelikust eemaldada ja edaspidiseks kasutamiseks kõrvale panna. Keefirikultuurides on palju bakterite kombinatsioone, mis võimaldavad erinevat vett, millest igaühel on veidi erinevad omadused. Erinevused keefiriterade koostises on nii piirkondlikud kui ka põhinevad algselt vee valmistamiseks kasutatud bakterikultuuril.
Vesikeefiri käärimise ajal tekib piimhape. Piimhape on inimkeha oluline osa ning vajalik erinevate organite ja kudede korralikuks terviseks ja funktsioneerimiseks. Vesi suudab seda hapet anda ilma, et inimene peaks tarbima piimatooteid seal, kus seda tavaliselt leidub.
Vees areneb ka hulk kasulikke baktereid, mida nimetatakse probiootikumideks. Probiootikumid aitavad kaasa seedimisele, hävitades kehas kahjulikke baktereid, ja arvatakse, et need pakuvad kergendust neile, kes põevad mitmesuguseid haigusi. Vesi sisaldab ka mitmeid vitamiine, sealhulgas B12.
Vesikeefiri tekkimisel vabaneb see süsinikdioksiidi, kui bakterid tarbivad suhkruid. See tähendab, et kääritamiseks kasutatava anuma sulgemine võib muuta vee gaseeruvaks. Samuti võib vesi jääda puhtaks, kui süsinikdioksiidil lastakse mahutist välja pääseda.