Inimkeha sisaldab vedelikku nii oma rakkudes, mida nimetatakse intratsellulaarseks vedelikuks (ICF), kui ka väljaspool oma rakke, mida nimetatakse ekstratsellulaarseks vedelikuks (ECF). Kaks ECF tüüpi on vereplasma ja interstitsiaalne vedelik, mida leidub rakkudevahelistes mikroskoopilistes ruumides. Kõik kehavedelikud sisaldavad elektrolüüte, mis on positiivse või negatiivse laenguga aatomid, mis on olulised närvisüsteemi ja lihaste, sealhulgas südame tööks ning vererõhu ja organismi happe-aluse tasakaalu säilitamiseks ehk potensvesinikku pH) taset. Kopsud, neerud ja hüpotalamus mängivad olulist rolli vedeliku ja elektrolüütide taseme reguleerimisel kehas, nagu ka osmoos. Kehavedeliku ja elektrolüütide tasakaalu rikkumine võib põhjustada raskeid haigusi või surma.
Inimkehas on viis peamist elektrolüüti. Need on naatrium (Na+), mis aitab närvirakkudel üksteisele signaale saata ja aitab säilitada elektrolüütide tasakaalu; kaalium (K+), mis aitab toimida närvidel ja lihastel ning aitab säilitada kehavedelike pH-d; kaltsium (CA2+), mis mängib rolli vere hüübimisel ning närvide ja lihaste talitluses; kloriid (Cl-), mis tasakaalustab positiivseid ioone; ja vesinikkarbonaat (HCO3-), mis aitab säilitada kehavedelike õiget pH-d. Naatrium, kaalium ja kaltsium on katioonid või positiivselt laetud ioonid ning kloriid ja vesinikkarbonaat on anioonid ehk negatiivselt laetud ioonid. Ioonidel on positiivne või negatiivne laeng, mistõttu võivad nad mõjutada kehavedelike pH-d. Keha talub väga vähe vedelike pH muutusi ja toimib siiski korralikult, seega on ellujäämiseks vajalik tasakaalustatud elektrolüütide tase.
Tõsine dehüdratsioon põhjustab neerude vedeliku eritumise lõpetamise, et vältida edasist vedelikukaotust. See põhjustab elektrolüütide tasakaalu häireid, mis põhjustab metaboolset atsidoosi – seisundit, mille korral kehavedelike pH on liiga madal. Atsidoos põhjustab kiiret hingamist, letargiat ja segadust ning võib põhjustada šoki ja surma. Pikaajalisest oksendamisest tingitud äärmine Cl-kaotus põhjustab metaboolset alkaloosi, mille korral kehavedelike pH on liiga kõrge. Alkaloosi tunnusteks ja sümptomiteks on segasus, lihastõmblused või spasmid, peapööritus, iiveldus ja kipitus kätes või näos ning kooma.
Neerud aitavad säilitada elektrolüütide tasakaalu, kontrollides, kui palju vedelikku ja elektrolüüte uriiniga eraldub, ja kopsud eemaldavad verest süsihappegaasi, mis muudab vere vähem happeliseks. Seetõttu hingab atsidoosi põdeja haigusseisundi parandamiseks kiiresti ja hüperventilatsioon võib põhjustada hingamisteede alkaloosi. Rahustavate ravimite liigne kasutamine võib hingamisprotsessi piisavalt aeglustada, et põhjustada respiratoorset atsidoosi.
Lisaks vedeliku taseme ja pH säilitamisele peab keha säilitama ka terve vedeliku ja elektrolüütide kontsentratsiooni ICF ja ECF vahel. Vesi liigub läbi rakumembraanide passiivse protsessi, mida nimetatakse osmoosiks, kaudu, mis aitab säilitada sama vedeliku ja elektrolüütide, eriti Na+ kontsentratsiooni rakumembraanis ja väljaspool. Kui väljaspool rakku on suurem Na+ kontsentratsioon, liigub vesi kontsentratsiooni tasakaalustamiseks ICF-ist ECF-i. Liiga palju sellist vee liikumist põhjustab rakkude dehüdratsiooni, vererõhu tõusu ja aju hüpotalamuse janutunde. Seda nimetatakse osmootseks januks ja see on põhjus, miks inimene tunneb pärast soolase toidu söömist janu.
Kui sama inimene joob vett, siis Na+ kontsentratsioon veres langeb ja vesi voolab tagasi rakkudesse, taastades vedeliku ja elektrolüütide tasakaalu. Kuna inimene kaotab kehavedelikku higistamise, urineerimise, oksendamise, kõhulahtisuse või verejooksu tõttu, põhjustab hüpotalamuses olev teist tüüpi rakk vedelikumahu asendamiseks janu. Seda nimetatakse hüpovoleemiliseks januks.
Passiivne osmoosiprotsess ning kopsude ja neerude funktsioonid töötavad koos, et säilitada kehas õige vedelike ja elektrolüütide tase. See tagab, et iga elektrolüüt saab teha oma tööd, hoida südamelööke ja närvisüsteemi toimimist. Liiga palju või liiga vähe elektrolüüti võib põhjustada tõsiseid probleeme. Näiteks põhjustab liiga vähe K+ atsidoosi ja liiga palju K+ võib peatada südame, mis on paljude neeruhaigete patsientide surmapõhjus. Kopsud ja neerud aitavad säilitada katioonide ja anioonide tasakaalu, et säilitada kehavedelikes õige pH, et elundid saaksid toimida.