Retseptsiooniteooria on filosoofia, mida tavaliselt rakendatakse kirjanduses ja mis tunnistab, et publik on oluline element teose laiema tähenduse mõistmisel. Seda tüüpi teooria kohaselt ei saa raamatu või artikli tegelikku eesmärki mõista lugejaid arvestamata. See õpetab, et üldine eesmärk või tähendus on lugeja ja teksti vahelise interaktsiooni ja reaktsiooni protsess ning see võib muutuda sõltuvalt sellest, kes sõnu tõlgendab. Arvatakse, et see arenes välja 1960. ja 1970. aastatel ning paljude teadlaste sõnul saavutas see haripunkti siis. Sellel on endiselt oluline koht paljudes kirjanduskriitikat puudutavates aruteludes, kuid enamikul juhtudel käsitletakse seda paljude teiste traditsiooniliste ja kaasaegsemate teooriate kõrval. Retseptsiooniteooria on levinud ka paljudesse teistesse kunstiliikidesse, sealhulgas teater, film, maalikunst ja skulptuur, ning on oluline osa ka nende žanrite aruteludest ja kriitikast.
Päritolu
Enamik teadlasi nõustub, et kriitilise vastuvõtu teooria võeti esmakordselt ametlikult kasutusele 1960. aastate lõpus, tõenäoliselt Saksamaal, ning saavutas haripunkti 1970. ja 1980. aastatel, kui see levis üle Euroopa ja suure osa läänemaailma intellektuaalsetest ringkondadest. See oli tol ajal üks mõjukamaid kirjanduskriitika vorme akadeemilistes ringkondades ja seda tunti sageli ka kui “retseptsiooniesteetikat”. Mõned selle perioodi kõige põhjalikumad kirjandusteosed on kirjutatud eeldusel, et publiku tõlgendus kujundab nende tähendust, millest sündis ainulaadne ja äratuntav teoste kirjandusžanr. See ei tähenda, et varem või hiljem kirjutatud teostele poleks seda teooriat omistatud või neil poleks palju samu tunnuseid, vaid pigem seda, et publiku esteetikaga samastumine on selle perioodi teostes sageli kõige sügavam.
Individuaalsete kogemuste tähtsus
Laias laastus eeldab teooria, et elukogemuste reservuaar, mille lugeja lugemisprotsessi toob, on otsustava tähtsusega selle jaoks, kuidas ta autori loomingut tõlgendab. Kultuuriline taust, haridus ja muidugi ka lugeja emakeel mängivad rolli tema mõistmises ja emotsionaalses reaktsioonis. Teisisõnu viitab see teooria sellele, et lugemiskogemus aktiveerib ja kaasab juba olemasolevaid kogemusi ja mälestusi. Lugejatelt oodatakse ka romaani, luuletuse või novelli lähenemist teatud ootustega nende kirjanduse vormide ja nendega kaasnevate kohta ning seostavad need ootused oma varasemate lugemiskogemustega.
Rakendused
Retseptsiooniteooriat on rakendatud paljude erinevate kunstiliikide puhul ning seda on kasutatud isegi maastikuarhitektuuri ja arheoloogiauuringute analüüsis. Kunstiteose, olgu selleks maal, romaan või film, tõlgendust võivad kujundada paljud tegurid. Iga konkreetse kunstiliigi puhul ei tunnista teooria mitte ainult individuaalse tõlgenduse kehtivust, vaid ka kultuurilisi tõlgendusi, mis muutuvad majanduse, elustiili, usuliste veendumuste ja tehnoloogia uuenduste tõttu. Sellest arusaamisest lähtudes võib teose põhitähendus aja jooksul muutuda ja teatud määral peakski muutuma koos muutuvate olude, lugejaskonna ja sotsiaalsete konstruktsioonidega. See võib potentsiaalselt avada ühiskondliku rakendusvälja mis tahes teose peaaegu pidevaks tõlgendamiseks ja ümbertõlgendamiseks.
Võrreldes traditsioonilisemate teooriatega
Traditsiooniline kirjandusteooria, mis domineeris enne 1960. aastat, ei pannud nii palju rõhku lugeja funktsioonile loomeprotsessis. Pigem keskenduti peaaegu täielikult nii autorile kui ka kirjandusteose vormile ja ülesehitusele. Kirjanduslik vorm võtab tavaliselt arvesse, kas teos on romaan, novell, luuletus või näidend. Lisaks on olulised ka autori stiil ja kirjanduslike vahendite valik, nagu tegelaskuju areng, seade, kujund ja vaatenurk.
Traditsiooniline kirjanduskriitika esitab küsimusi selle kohta, mida autor püüdis edasi anda, kuidas teos konkreetsesse žanrisse sobis, miks autor valis konkreetse kirjandusliku vahendi ning kuidas autori taust ja kogemused loomeprotsessi mõjutasid. Lugeja tõlgenduse arvestamine lisab veel ühe keerukuse kihi. Enamik kaasaegseid kriitikat ja analüüse läheneb universaalselt, vaadeldes antud teost erinevate nurkade alt.