Valuutarisk on risk, et vara või investeeringu väärtus muutub välisvaluuta väärtuse kõikumise tõttu. Ettevõtted, kes ostavad kaupu välisriikidest, ostavad neid kaupu tavaliselt selle riigi valuutas. Kui välisvaluuta väärtus muutub võrreldes koduvaluutaga, muutub ostetud kauba väärtus. Selline väärtuse muutus on risk kaupa ostvale ettevõttele ja kaupa müüvale ettevõttele.
Kaupade või teenuste ostulepingud sõlmitakse tavaliselt ühes valuutas. Nii müüja kui ka ostja võtavad valuutariski, sest kui valuuta kõikub ühes suunas, paraneb investeeringu väärtus ühe osapoole jaoks ja kulud suurenevad teise poole jaoks. Üldiselt sisaldavad pikaajalised lepingud sätteid nende valuutakõikumiste juhtimiseks. Ühekordsete ostulepingute sõlmimine eeldab, et kumbki pool juhib neid riske ise.
Välismaiste tütarettevõtetega või investeeringutega ettevõtted juhivad valuutariski oma ettevõtete bilansis. Kõik välisinvesteeringud tuleb aruandluse eesmärgil konverteerida tagasi ettevõtte raamatupidamisvaluutasse. Välisvaraga ettevõtted võivad seda tüüpi riskide maandamiseks kasutada finantsinstrumenti.
Forward vahetuslepingud võimaldavad ettevõttel määrata teatud perioodiks teatud lepinguparameetrid valuutariski juhtimiseks. Need lepingud võimaldavad ettevõttel määrata tehingu välisriski, kuid ei võimalda ettevõttel kasu saada kõikumisest enda kasuks. Välisvaluuta optsioonileping võimaldab ettevõttel tulevikus välisvaluutat osta või müüa. Pärast seda tüüpi lepingute eest tasu maksmist saab ettevõte ostu- või müügiõiguse, kuid see ei eelda, et ettevõte peab tehingu lõpule viima. Välisvaluuta optsioonileping annab ettevõttele võimaluse juhtida valuutakõikumisi oma huvides või vastu.
Välismaalt ostetud kaupade eest tasumine välisriigi pangakontoga, mis on nomineeritud antud valuutas, on veel üks viis, kuidas ettevõtted valuutariski maandavad. See juhtimisvorm sobib hästi ettevõtetele, kes sooritavad teatud valuutas mitmeid tehinguid. Pangakonto pidamine välisriigis võimaldab ettevõttel otsustada, millal ja kas ta liigub raha ettevõtte põhipangakontode vahel välisvaluutasse. Ettevõte otsustab, milline vahetuskurss on tema kasuks ja kui palju raha sel ajal üle kanda.