Vältimishäire, täpsemalt tuntud kui vältiv isiksusehäire (APD) või ärevushäire, on psühholoogiline seisund, mida iseloomustab äärmine sotsiaalne pärssimine ja häbelikkus. Selle seisundi all kannatavad inimesed tunnevad end avalikes olukordades tavaliselt väga ebamugavalt ning kalduvad vältima sotsiaalset suhtlust ja kontakti teiste inimestega. Vältimishäire ei ole sama asi, mis antisotsiaalne isiksusehäire, mille puhul inimesed eiravad sotsiaalseid reegleid ja norme.
Vältimishäire tuvastamiseks saab kasutada mitmeid kriteeriume. Esimene on kalduvus vältida sotsiaalset suhtlust, sageli teadmisega, et teatud asjad ohverdatakse, vältides kontakti teiste inimestega. Patsiendid tunnevad end ebaadekvaatse või väärtusetuna ning nad ei soovi sõpru leida ega inimestega lähedaseks saada, kuna kardavad kogeda tagasilükkamist. Sotsiaalne pärssimine on vältimishäire tunnusjoon, nagu ka äärmine tundlikkus teiste inimeste mõtete ja tegude suhtes.
Kui vältimishäirega inimene suhtleb inimestega sotsiaalselt, võib ta tunduda väga häbelik ja endassetõmbunud. Patsient muutub sageli kinnisideeks oma käitumise hindamisest, nii et patsient harva räägib või suhtleb teistega, kartes, et teda hinnatakse väärituks. Patsiendid kipuvad ka teiste tegevust üle analüüsima, paisates kahjututest kommentaaridest tõsiseid rünnakuid iseloomu vastu või jättes avalduse õigesti tõlgendama. Hirm sotsiaalselt kohmakana tajumise ees võib kahjuks viia patsiendi käitumise sotsiaalselt ebamugavalt või oskamatult.
Vältimishäirega inimesed hakkavad sümptomeid kogema tavaliselt noorena. Mõnikord ilmneb seisund vastusena kaaslaste isoleerimisele või võõrandumisele, teistel juhtudel aga spontaanselt. Mõlemal juhul võib patsient end tunda üksikisikuna, väljendades võõristus- ja rahulolematust. Vältimishäire sunnib inimesi sageli üksi elama ja seda võib kombineerida selliste asjadega nagu ärevushäired või obsessiiv-kompulsiivne häire.
Vältimishäirete ravimiseks on mitmeid lähenemisviise, mida saab uurida koos psühholoogi, psühhiaatri või mõne muu vaimse tervise spetsialistiga. Laiaulatuslikke individuaalseid teraapiaseansse saab kombineerida rühmateraapiaga, et uurida häire algpõhjust ja sotsiaalse ärevuse ja vältimise käsitlemise viise. Mõned patsiendid saavad kasu ka ravimteraapia kasutamisest koos teiste ravivormidega. Mõnikord võivad patsiendid enne konkreetse isiku leidmist ja toimiva ravimeetodi leidmist mitme terapeudi poole pöörduda.