Orupalavik on seeninfektsioon, mis kahjustab kopse ja ülemisi hingamisteid. Coccidioidomycosis immitis on orupalaviku meditsiiniline nimetus. Orupalavik tabatakse koktsidioiidide eoste sissehingamisel kõrbealadel, kus seen kasvab mullas.
Valley Feverit leidub USA edelaosas ning Kesk- ja Lõuna-Ameerikas. Nende piirkondade pinnase lõhkumisega tegelevad põllumehed, arheoloogid ja ehitajad, kes kaevavad ehitusplatsidel pinnast üles. Neid võib ohustada orupalavik. Koktsidioiidide eosed võivad tuule käes puhuda mulla tolmu sisse ja taluvad äärmuslikke temperatuure.
Orupalavik ei levi kunagi inimeselt inimesele, vaid ainult koktsidioidide eoste sissehingamise kaudu. Loomad, nagu koerad, kassid ja põllumajandusloomad, saavad oru palavikku ka nakatunud eoste sissehingamisel. Loomad võivad vajada ravimeid, inimesed aga mitte, kui nende keha suudab seeninfektsiooniga võidelda. Siiski on oru palaviku korral surm võimalik, kui nakkus areneb kopsupõletikuks või meningiidiks ja ravi ei anta.
Kuigi orupalavik on kopsu- ja hingamisteede haigus, võib see mõnikord mõjutada ka teisi kehaosi. Orupalaviku levikut hingamissüsteemist väljapoole jäävatesse piirkondadesse, nagu aju, nahk ja luud, nimetatakse levinud orupalavikuks. Vanemad inimesed ja immuunpuudulikkusega inimesed on oru palaviku leviku tüübi suhtes eriti vastuvõtlikud. Arvatakse, et Aasia, afroameeriklased ja filipiinlased kuuluvad oru palaviku kõrge riskirühma, nagu ka rasedad naised nende viimasel trimestril.
Võib kuluda kuni kuu, enne kui oru palaviku sümptomid on märgatavad. Veelgi enam, kuni 60% juhtudest on haigus sümptomiteta. Need, kellel esineb oru palaviku sümptomeid, kaebavad tavaliselt väsimuse ja üldiste sümptomite üle, mis jäljendavad grippi. Inimestel, kellel on Valley Fever, võivad tekkida kehavalud ja palavik. Umbes 5%-l orupalavikuga nakatunud inimestest tekib nahale punane, konarlik lööve. Kõik gripilaadsed sümptomid võivad kesta kuni kuu.