Väljaandmisseadus on seaduste kogum, mis hõlmab olukordi, kus tagaotsitavaid saadetakse taotluse alusel ühest kohast teise. Seda terminit kasutatakse sageli rahvusvahelise väljaandmise tähenduses, näiteks kui keegi saadeti Ameerika Ühendriikidest Norrasse õigusemõistmise eest. Väljaandmine võib aga olla ka siseasi, kuna põgenik toimetatakse ühest osariigist või provintsist teise.
Ajalooliselt ei kehtinud rahvusvaheliseks väljaandmiseks mingeid nõudeid. Keegi võib teise riiki kolides õigusemõistmisest kõrvale hiilida ja algsel riigil poleks muud õiguslikku abinõu, välja arvatud lootus, et põgenik ületab taas oma piirid. 1800. aastatel hakkasid riigid aga sõlmima üksteisega erakokkuleppeid, mis muutusid järk-järgult väljaandmislepinguteks, ja tänapäeval hõlmab väljaandmise seadus paljusid riike, kes loovutavad põgenejaid üksteisele, kui neil seda palutakse.
Väljaandmisseaduses on aga tagatud isikute üleandmise asjaolud väga ranged. Iga väljaandmise taotlust hinnatakse eraldiseisvana, et teha kindlaks, kas taotlus tuleks rahuldada või mitte, ja kaalutakse mitmeid tegureid. Väljaandmisseaduse kohaselt ei saa riike sundida vange välja andma, kuigi nad peavad väljaandmistaotlusi nende esitamisel arvesse võtma.
Üks kriitilisemaid probleeme on topeltkaristatavus. Kui riik A taotleb, et riik B annaks põgeneja välja, et teda süüdistataks tegevuses, mida riik B ei pea kuriteoks, lükatakse taotlus tagasi. Kahekordse karistatavuse standardi täitmiseks peavad mõlemad riigid nõustuma, et teatud tegevus on tõepoolest kuritegu. Paljud riigid lükkavad ka väljaandmistaotlused tagasi, kui on võimalus saada karistus, mida nad peavad ebainimlikuks. Näiteks riigid, kes on kaotanud surmanuhtluse, ei anna surmanuhtlust kasutavatele riikidele välja surmanuhtluses süüdistatud tagaotsitavaid. Samuti võivad riigid, kes ei kasuta kehalist karistamist, keelduda välja andmast põgenikku, keda võidakse peksatada.
Teine suur probleem rahvusvahelises väljaandmise õiguses on poliitilised kuriteod. Erinevad kodanikud kogevad erineval tasemel poliitilisi vabadusi ja riigid ei anna vange välja repressiivse poliitilise režiimiga riikidele, kui need vangid panevad toime kuritegusid, mida võib pidada poliitilise iseloomuga. Sageli ei vasta sellised taotlused topeltkaristatavuse standardile, kuid võib esineda olukordi, kus on muret, et väljaandmise korral võib vang sattuda poliitilise tagakiusamiseni, või kui on muret õigussüsteemi kehtivuse pärast. Kui sellise taotluse subjekt suudab näidata, et õiglane kohtumõistmine on ebatõenäoline või et õigussüsteemiga on muid probleeme, võidakse taotlus tagasi lükata.