Valitsuse kulutused on termin, mida kasutatakse valitsuse kulutatud raha kirjeldamiseks. Kulusid tehakse igal valitsustasandil, alates kohalikest linnavolikogudest kuni föderaalorganisatsioonideni. Valitsemissektori kulutusi on mitut tüüpi, sealhulgas kaupade ja teenuste ostmine ja osutamine, investeeringud ja rahaülekanded.
Vabaturumajanduses ei rahulda erasektor üldjuhul kõiki põhivajadusi. Mõningaid kaupu või teenuseid ei pruugita üldse toota, samas kui teisi ei toodeta piisavas koguses või kõigile kodanikele taskukohase hinnaga. Suur osa valitsemissektori kulutustest on seotud nende kaupade ja teenuste loomise ja rakendamisega. Seda tüüpi valitsuse kulutusi nimetatakse valitsuse lõpptarbimiseks.
Mõned näited valitsuse lõpptarbimisest hõlmavad sõjaväe-, politsei-, hädaabi- ja tuletõrjeorganisatsioonide loomist ja ülalpidamist. Neid rahastavad föderaal- ja piirkondlikud valitsused, et tagada nii riigi turvalisus rünnakute eest kui ka kodanike ohutus kuritegevuse ja katastroofide eest. Teised näited hõlmavad programme, nagu tervishoid, toidutalongid ja eluasemetoetus puuetega või väga madala sissetulekuga kodanikele. Avalik haridus ja ühistranspordi infrastruktuur on selle valitsemissektori kulutuste teised peamised kategooriad.
Teine valitsemissektori kulutuste vorm sarnaneb investeerimisega, kuigi ametlikult nimetatakse seda kapitali kogumahutuseks põhivarasse. See hõlmab selliste süsteemide ja institutsioonide loomist ja toetamist, mida peetakse riigi väärtust tootvateks varadeks. Põllumajandusettevõtete subsideerimine on seda tüüpi kulutuste üks peamisi vorme, kuna toidu tootmisega katavad talud ühiskonna ühe suurima vajaduse. Uute teesüsteemide, sildade ja lennujaamade ehitamine on samuti seda tüüpi kulutuste peamised valdkonnad.
Ülekandemaksed viitavad kulutustele, mis tegelikult liiguvad raha ühest majandusvaldkonnast teise. Kuna valitsus saab rikkust maksude ja laenude kaudu, on tal võimalus suunata osa sellest rahast teatud elanikkonnarühmadele suunatud programmidesse. Mõnda valitsuse pakutavat rahalist abi, näiteks õppelaenu, võib pidada ülekandemakseks. Siirdekuludeks loetakse ka riiklikke pensionifonde, nagu sotsiaalkindlustus.
Valitsuse kulusid rahastatakse erinevate meetoditega. Kõige sagedamini kasutavad valitsused makse programmide ja kulutuste rahastamiseks, kuid see pole kaugeltki ainus viis kulutamiseks varasid luua. Paljud valitsused kasutavad defitsiidikulusid, kus valitsus võib programmide rahastamiseks tulevaste prognoositud eelarvete alusel laenata. Valitsused võivad kulude rahastamiseks võtta ka laenu välisriikidest. See, kuidas ja mis allikast raha kulutatakse, on valitsuse eelarvepoliitika põhikomponent.