Valgu alatoitumus tekib siis, kui toidus on äärmuslikult vähe tervislikke valke. See on tavaline seisund riikides, mida tabab näljahäda või põud, kuigi esimese maailma riigis võib hooletusse jäetud laps või abitu täiskasvanu samuti probleemile järele anda. Alatoitumus võib põhjustada mitmeid sümptomeid, sealhulgas jäsemete turset, kõhulahtisust, väsimust ja mao turset. Enamikul juhtudel saab valgualast alatoitumust ravida hoolikalt kavandatud dieediga, mis suurendab järk-järgult patsiendi valgu- ja kaloritarbimist.
Valgu alatoitlusel on kaks peamist klassifikatsiooni. Kwashiorkor viitab dieedile, mis on äärmiselt valguvaene, kuigi inimene võib siiski tarbida keskmisele lähedasel hulgal kaloreid muudest allikatest. Marasmus on nii valgu- kui ka kalorivaegus ning sarnaneb rohkem täielikule nälgimisele. Mõlemat tüüpi esineb sagedamini väikelastel ja eakatel ning ebapiisava toitumise korral võivad mõlemad põhjustada tõsiseid tervisekahjustusi.
Valgu alatoitumus on silmapaistev väga vaestes piirkondades kogu maailmas. Suurimas ohus on inimesed, kellel pole juurdepääsu pidevatele toiduvarudele, tervishoiule või haridusressurssidele. Arenenud riikides võib valgu alatoitumine mõjutada inimesi, kes ei suuda enda eest hoolitseda, eriti imikuid ja hooldekodude elanikke. Kuna valgu alatoitumine on täielikult välditav, töötavad paljud rahvusvahelised organisatsioonid näljahäda lõpetamise ja kodanike harimise nimel laialt levinud probleemist.
Alatoitumuse sümptomid sõltuvad inimese vanusest ja haigusseisundi tõsidusest. Lapsed põevad sageli sagedasi nakkusi, neil on kõhud laienenud ning nad ei saavuta keskmist pikkust ja lihasmassi. Igas vanuses valgulise alatoitlusega inimesel võib esineda laialdast nahalöövet, kõhulahtisust, äärmist väsimust ning käte ja jalgade turset. Ilma ravita võib inimene saada šoki või libiseda koomasse.
Kui arst kahtlustab alatoitlust patsiendi füüsilise seisundi põhjal, võib ta probleemi olemuse väljaselgitamiseks teha mitmeid diagnostilisi teste. Vereanalüüsid näitavad tavaliselt madalat valgusisaldust, madalat veresuhkrut ja aneemiat. Väljaheite- ja uriiniproove analüüsitakse, et kontrollida parasiitide ning nakkuslike bakterite ja viiruste olemasolu.
Raviotsused tehakse patsiendi sümptomite tõsiduse põhjal. Inimesed, kellel on hüpoglükeemia või šoki oht, viiakse kohe haiglasse, et arstid saaksid anda intravenoosseid vedelikke ja ravimeid. Inimesi, kes on alatoidetud, kuid kellel ei ole otsest šoki- või koomaohtu, saab tavaliselt ravida ambulatoorselt. Arstid ja toitumisspetsialistid võivad hooldajatele koostada väga konkreetse toitumiskava. Sisestatakse väikesed eined, mis sisaldavad palju süsivesikuid ja rasvu, ning valke lisatakse siis, kui inimene hakkab energiat taastama ja turse taandub. Nõuetekohase hoolduse korral suudab enamik patsiente oma sümptomitest täielikult taastuda.