Valentsus näitab argumentide arvu, mis on lauses konkreetse verbiga seotud. Enamik tegusõnu on vähemalt ühevalentsed; see tähendab, et neil on üks argument, mis on lause subjekt, mis sooritab verbiga määratud toimingu. On ka kahevalentseid verbe, mille jaoks on vaja nii subjekti kui ka otsest objekti, millega tegevus sooritatakse, ja kolmevalentseid verbe, mis vajavad ka kaudset objekti, mis on tegevuse osa. Valentsus on seotud verbide transitiivsusega, kuigi need ei ole identsed mõisted, kuna transitiivsus põhineb puhtalt objektidel, mitte subjektil.
Verbi valentsuse määrab see, kui palju argumente peab lauses olema, et see oleks mõttekas. Mõned sõnad on avantsed, mis tähendab, et need ei nõua argumente, isegi mitte teemat. Näiteks sõna “lumi” ei vaja tegelikult teemat ja fraasi “sajab lund” kasutatakse sageli lihtsalt grammatilise selguse huvides.
Enamasti on tegusõnad aga vähemalt monovalentsed, mis tähendab, et nende mõttekuse saavutamiseks on vaja ühte argumenti. Seda tüüpi valentsiga tegusõnadel peab olema subjekt, kuid nad ei vaja mingit tüüpi objekti. Sõnad nagu “uni”, “tants” ja “hüppa” võivad kõik olla monovalentsed, kuna need ei nõua tegevuse sihtmärki. Nad nõuavad siiski subjekti, kes sooritab toimingu.
Divalentsed verbid on need, mis nõuavad nii subjekti kui ka otsest objekti, mille alusel toiming sooritatakse. Näiteks sõnal “viskas” on sageli selline valents lauses nagu “Ma viskasin palli”, kuna see nõuab nii subjekti kui ka visatavat objekti. Kolmevalentne verb nõuab ka kaudset objekti, mis on osa tegevusest, näiteks sõna “anna”. Lauses “Ma andsin oma sõbrale kingituse” nõuab tegusõna subjekti ja otsest objekti, “kingitust”, samuti kaudset objekti, mis on tegevuse sihtmärk, “minu sõber”. Valentsuse vähendamine võib toimuda, kui sõna esitatakse vähem argumentidega, kui muidu nõutakse, näiteks “Ma annan raha”.
Transitiivsus on valentsiga tihedalt seotud mõiste, kuigi need ei ole identsed. Verbi transitiivsus põhineb ainult vajalike objektide arvul, ilma subjekti arvestamata. Kuigi sõna “viskasin” lauses “Ma viskasin palli” on kahevalentne, peetakse seda monotransitiivseks, kuna see nõuab ainult ühte otsest objekti. Ühevalentset verbi peetakse intransitiivseks ja kolmevalentseid sõnu peetakse ditransitiivseteks.