Seda nimetatakse ka nõrgaks või vigaseks analoogiaveaks, vale analoogia eksimus tekib siis, kui kirjanik või kõneleja kasutab kontseptsiooni või idee illustreerimiseks analoogiat, mis võrdleb halvasti kahte asja. Tugevaid analoogiaid kasutatakse sageli edukalt, et illustreerida keerulisi kontseptsioone või vastuolulise probleemi konkreetset külge. Siiski kasutatakse valeanaloogiaid sageli kas tahtlikult või tahtmatult, et toetada ideid, mis on kas halvasti argumenteeritud või millel puuduvad tõendid.
Analoogiates võrreldakse üht mõistet teise sarnase mõistega, et panna punkti või selgitada üht mõistet. Kõik analoogid kinnitavad selle põhiväite: mõiste A ja mõiste B on sarnased. Seega, kuna X on tõene A jaoks, peab see olema tõene ka B jaoks.
Enamikku analoogiat selle struktuuriga siiski ei väljendata. Näiteks 1998. aasta filmis “Playing By Heart” ütleb tegelane Joan: “Armastusest rääkimine on nagu arhitektuurist tantsimine.” Ehkki armastus ja arhitektuur on üldiselt erinevad, väidab ta, et armastusest rääkimine ja arhitektuurist tantsimine on sarnased ning kuna arhitektuurist tantsimine tundub naeruväärne kontseptsioon, on katse rääkida nii keerulisest emotsioonist nagu armastus on sama naeruväärne. Ehk siis armastusest rääkimine ja arhitektuurist tantsimine on sarnased. Seetõttu, kuna arhitektuurist tantsimine on naeruväärne, on naeruväärne rääkida armastusest.
Vead on vead loogilises arutluskäigus, mis esinevad argumentides. Vääranaloogia eksitus ilmneb siis, kui kasutatud analoogia ei vasta asjaoludele ja eeldab ekslikult, et kuna midagi on tõene ühe analoogia näite puhul, on see õige ka teise puhul. Kuna tugevate analoogide puhul on see arutluskäik põhjendatud, peetakse valeanaloogia ekslikkust mitteametliku argumendi ekslikuks. Mitteametlikud argumendid käsitlevad argumendi sisu, formaalsed argumendid aga argumendi struktuuri.
Vale analoogia eksitus võib olla väga ilmne või esmapilgul tunduda tugev analoogia. Näiteks artiklis ohjeldamatutest lastest võib autor mõne punkti illustreerimiseks kasutada analoogiat, et lapsed on nagu ahvid. Igaüks, kes on näinud gruppi lapsi džunglisaalis mängimas, oskab tõenäoliselt hinnata lapse ja ahvi sarnasust, nii et see analoogia võib alguses tunduda tugev. Kui autor aga jätkab, et kuna ahvide ja lastega ei saa arutleda, siis analoogia muutub nõrgaks. Kuigi laste ja ahvide vahel võib olla palju pealiskaudseid sarnasusi, on lastel siiski keele- ja arutlusoskus, mida ahvidel ei ole.