Valdusmenetlus on üldmõiste, mida kasutatakse mis tahes kohtuistungite kirjeldamiseks, mille eesmärk on lahendada vaidlusi vara üle. Seda saab kasutada mis tahes objekti omandivaidlusega seotud hagi kirjeldamiseks, kuid kõige sagedamini kasutatakse seda vara jagamise menetluste kirjeldamiseks pärast lahutust. Ühendkuningriigis (Ühendkuningriigis) on hüpoteegi omamise menetlused kohtumenetlused, mille puhul laenuandja sunnib eluaseme omandiõiguse hüpoteegiomaniku kohustuste täitmata jätmise korral.
Üks põhiküsimusi, mis lahutuse puhul otsustatakse, on endise mehe ja naise abielu jooksul kogunenud vara jagamine. Kuigi abielu lahutamisel kehtivad jagunemisreeglid on jurisdiktsiooniti erinevad, on need tavaliselt keerulised ja sisaldavad üksikasju selle kohta, kuidas ja millal iga vara osteti. Istungeid, mille käigus kohus otsustab vara jagamise, nimetatakse valdusmenetluseks.
Nende abielulahutuse valduse menetluse käigus tuleb arvestada mitme asjaga. Kumbki pool peab esitama tõendid selle kohta, kuidas ja millal esemed omandati, ning nendele tõenditele tuginedes argumenteerima, kuidas seadus näeb ette, et vara tuleks käsutada. Loobumine võib toimuda täielikult või osaliselt kummalegi poolele või kui eseme olemus muudab selle osa jagamise ebaotstarbekaks, siis müügi ja tulu jagamise teel. Lisaks käsitletakse valdusmenetluses poolte abielueelseid või -järgseid lepinguid, kui need on olemas. Nende istungite lõpus annab kohus välja määruse, milles kirjeldatakse abieluvara jagamise meetodit.
Ühendkuningriigis omandab mõiste “valdusmenetlus” hüpoteeklaenude kontekstis teistsuguse tähenduse. Laenuandjad võivad esitada hagi hüpoteegi omamise menetluse kohta, kui hüpoteegipidaja jätab oma laenumaksed maksmata. Tavaliselt on see suhteliselt kiire ärakuulamine, mille käigus laenuandja kutsub rikkunud poole kohtusse, et nõuda sundraha sulgemist. Hüpoteegipidajal on avaliku korra huvides võimalik põhjendada oma laenu tasumata jätmist ja tagada, et tal on edaspidi parem makseid.
Nendel hüpoteegi omamise menetlustel võib olla üks kahest tulemusest. Kui hüpoteegiomanik suudab näidata, et tema suutmatus laenu maksta on ajutine, kohustub kohus tõenäoliselt pooli koostama makseplaani. Kui aga hüpoteegipidaja ei suuda tõestada, et ta suudab mõistliku aja jooksul tasuda kõik tagasimaksed ja teha tulevase maksegraafiku, siis tõenäoliselt sundraha antakse.