Vaimuhaigla on raviasutus psüühikahäiretega inimestele, kes ei ole allunud vähem drastilistele ravimeetoditele nagu teraapia ja ravimid. Tuntud ka kui psühhiaatriahaigla, psühhiaatriaasutus või psühhiaatriaasutus, kus töötavad psüühikahäirete ravimiseks koolitatud spetsialistid. Mõned patsiendid võetakse vabatahtlikult vaimuhaiglatesse häirete lahendamiseks ja raviks. Teised on toime pandud tahtmatult meditsiinitöötajate nõuandel või kohtu poolt. Levinud vaevused, millega vaimuhaiglas tegeletakse, on depressioon, bipolaarne häire, ärevushäired, isiksusehäired ja skisofreenia.
Vaimuhaigla võib olla eraettevõte või avalik-õiguslik asutus. Paigutus sarnaneb tavaliselt muud tüüpi haiglatega, kus on patsiendiruumid, arstide kabinetid ja õde. Vaimuhaiglas on suurem turvalisus, kus on lukustatud uksed, väravad ja akende kohal restid, mis takistavad patsientide lahkumist.
Vaimuhaiglates töötavad spetsiaalselt koolitatud meditsiinitöötajad. Enamikus asutustes on patsientide ravimiseks mitu psühhiaatrit ja psühholooge. Tõenäoliselt on õed spetsiaalselt koolitatud psüühikahäiretega patsientide abistamiseks. Sarnaselt teiste haiglatega on siin ka abipersonal, mis koosneb õdede abidest, korrapidajatest, administraatoritest ja hooldajatest.
Psüühikahäiretega inimesed otsustavad mõnikord minna vaimuhaiglasse ravi saamiseks. Mõned patsiendid on kriisis, näiteks enesetapumõtted. Teised peavad oma ravimeid reguleerima kontrollitud keskkonnas. Vaimuhaiglates elavad ka tahtmatult pühendunud ehk kohtusüsteemi korraldusel sinna saadetud patsiendid. See juhtub siis, kui vaimuhaige keeldub ravist, kuid kahjustab ennast või teisi.
Enamik vaimuhaiglaid ravib suurt hulka haigusi. Mõned kõige levinumad häired hõlmavad meeleoluprobleeme, nagu depressioon ja bipolaarsed diagnoosid, ning ärevus- või paanikaprobleeme. Nende haigustega patsiendid viibivad tavaliselt lühiajaliselt vaimuhaiglates, et haigusseisundit kontrollida, kusjuures järelravi toimub ambulatoorselt. Need, kellel on raske haigus, nagu skisofreenia või dissotsiatiivsed häired, peavad mõnikord jääma vaimuhaiglasse pikemaks ajaks või isegi püsivalt.
Kaasaegsed vaimuhaiglad kasvasid välja hullumajadest, mida varem nimetati hullumajadeks. Vaimuhaigeid inimesi hoiti varjupaikades ja neid koheldi nagu vange, väga väheste privileegidega ja ilma ravita. Varjupaigad olid tavaliselt pimedad ja kõledad, ilma mugavusteta.
Arusaam vaimuhaigete ravimisest hakkas muutuma 19. sajandi keskel Kirkbride’i plaaniga. Psühhiaater Thomas Story Kirkbride’i kavandatud plaan propageeris nüüdisaegseid vahendeid vaimuhaigustega inimeste raviks. Kirkbride uskus, et varjupaigakeskus on psüühikahäirete ravi lahutamatu osa ja projekteeris hooned patsiendi mugavust silmas pidades. Kirkbride’i varjupaigad, mis on tavaliselt ehitatud eraaladele laiaulatuslikele maa-aladele, aitasid muuta arusaama vaimuhaigetest ja ravivõimalustest. Kuigi tema suurejoonelised kujundused on välja langenud, on Kirkbride’i arusaam, et rajatise seade aitab patsiente tervendada, tänapäeval paljudes vaimuhaigla lähenemisviisides.