Vabakaubandus on süsteem, kus kaubad, kapital ja tööjõud liiguvad riikide vahel vabalt, ilma kaubandusprotsessi takistavate tõketeta. Paljudel riikidel on vabakaubanduslepingud ja mitmed rahvusvahelised organisatsioonid edendavad oma liikmete vahelist vabakaubandust. Selle praktika poolt ja vastu on mitmeid argumente paljudelt majandusteadlastelt, poliitikutelt, tööstustelt ja sotsiaalteadlastelt.
Kaubanduslepinguga kaotatakse hulk kaubandustõkkeid. Kaotatud on maksud, tariifid ja impordikvoodid, nagu ka subsiidiumid, maksusoodustused ja muud kodumaiste tootjate toetamise vormid. Kaotatakse ka valuuta liikumise piirangud, nagu ka määrused, mida võiks pidada vabakaubanduse takistuseks. Lihtsamalt öeldes võimaldab vabakaubandus välismaistel ettevõtetel kaubelda sama tõhusalt, lihtsalt ja tulemuslikult kui kodumaistel tootjatel.
Kontseptsiooni idee seisneb selles, et see alandab konkurentsi edendades kaupade ja teenuste hindu. Kodumaised tootjad ei saa enam loota valitsuse toetustele ja muudele abivormidele, sealhulgas kvootidele, mis sisuliselt sunnivad kodanikke ostma kodumaistelt tootjatelt, samas kui välismaised ettevõtted võivad kaubandustõkete kaotamisel tungida uutele turgudele. Lisaks hindade alandamisele peaks vabakaubandus soodustama ka innovatsiooni, kuna ettevõtetevaheline konkurents tekitab vajaduse turuosa hõivamiseks välja pakkuda uuenduslikke tooteid ja lahendusi.
Vabakaubandus võib soodustada ka rahvusvahelist koostööd, julgustades riike kaupu ja kodanikke vabalt vahetama. Kaubanduspartnerite vahelised kokkulepped võivad edendada ka hariduslikke eeliseid, nagu inseneride saatmine ühe riigi tipptasemel insenerivaldkonna inimestega koolitusele või põllumajandusekspertide saatmine maapiirkondadesse, et õpetada inimestele uusi põllumajandustehnikaid ja toiduohutuse tavasid.
Vastased väidavad sageli, et see kahjustab kodumaiseid tootjaid, avades konkurentsi ettevõtetele, mis tegutsevad vähem rangete tööseadustega riikides. Näiteks Euroopa Liidus kehtivad konkreetsed reeglid tööaja, õiglaste palgamäärade, töötingimuste ja muu kohta, mis tõstavad Euroopa Liidus tegutsevate ettevõtete tootmiskulusid. Seevastu paljudes arengumaades, nagu Honduras, on tööseadused palju leebemad, võimaldades ettevõtetel toota tooteid madalate kuludega, kuna neil on madalad üldkulud.
Vabakaubandus on tekitanud ka mõnede tarbijakaitsjate seas muret tooteohutuse pärast. 21. sajandi alguses toimunud skandaalid, mis hõlmasid Hiinast pärit määrdunud toiduaineid, tõid esile kaupade ostmise ebatõhusa või puuduliku reguleerimissüsteemiga riikidest. Teised inimesed on väitnud, et seda tüüpi kaubandus julgustab ettevõtteid ümber asuma, sest kui väliskaubandustõkked kaotatakse, pole kodumaistel ettevõtetel põhjust mitte viia tegevust välismaale, et kasutada ära odavamat tööjõudu, odavaid tarneid ja leebeid reguleerimissüsteeme.
SmartAsset.