Mõistet “väärtuskuupäev” kasutatakse rahanduses ja majanduses üsna erinevalt. Üldiselt viitavad kõik kasutusalad konkreetsele eelnevalt kokkulepitud kuupäevale, mil millegi väärtus määratakse või arveldatakse. Mõeldud tähendus selgub tavaliselt arutelu või lepingu kontekstist, kuid kui see pole ilmne, võivad inimesed küsida selgitust.
Varade puhul, mille hind on aja jooksul kõikuv, on väärtuspäev fikseeritud ajahetk, mida kasutatakse vara hindamisel viitena. Näiteks võib see olla säästuvõlakiri. Intresside liitmiseks määratakse meelevaldne kuupäev, nii et omanik ja emitent on intressi arvestamise osas ühel meelel. Väärtuskuupäevi kasutatakse sel juhul segaduse kõrvaldamiseks ja inimestele hinnakujunduse mõistmise raamistiku tagamiseks. Samuti hoiab see ära vaidlused, mis võivad tekkida, kui inimesed kasutaksid arvutuste tegemiseks erinevaid kuupäevi.
Väärtuskuupäevad on seotud ka olukordadega, kus raha või vara kantakse üle. Väärtuspäev on kuupäev, mil ülekanne on lõppenud ja saajal on ülekantud materjalidele vaba juurdepääs. See kehtib olukordade kohta alates tšeki deponeerimisest kuni välisvaluutaga kauplemiseni. Inimestele kuuluvad varad seaduslikult pärast kokkuleppe saavutamist, kuid tehing jõustub alles siis, kui üleandmine on lõppenud. See mõiste kerkib esile ka raamatupidamises, kus väärtuspäev on kuupäev, mil raamatupidamiskande jõustub.
Teine näide on arvelduskuupäev. Arvelduskuupäevad lepitakse eelnevalt kokku, kui inimesed lepinguid sõlmivad. Näiteks maja ostmisel on esialgses lepingus kirjas, et tehing peab olema tehtud kindlaksmääratud kuupäevaks ja kellaajaks. Väärtuspäeva saabudes on tehing tehtud ja ostja läheb võtmetega minema, kuni müüja saab maja eest tasu.
Nagu mõiste nendest erinevatest tähendustest nähtub, võiks väärtuspäevaks üldjuhul lugeda vara väärtuse formaalse kajastamise või tehingu jõustumise kuupäeva. Tavaliselt määratakse need kuupäevad enne tähtaega, et inimesed teaksid, millal see kuupäev saabub, ja paljudes tööstusharudes on väärtuskuupäev valdkonnastandard, mis kehtib kõikide tehingute puhul. Need võivad hõlmata lepingute konkreetseid tingimusi, aga ka üldisi aknaid, näiteks pankades, kus inimestele öeldakse, et vahendid on saadaval teatud arvu päevade jooksul.