Uus kriitika on kirjanduskriitika vorm, mis võidutses 1940.–1960. aastatel domineeriva kriitilise vormina. John Crowe Ransom vastutab selle nimetamise eest oma samanimelises raamatus, mis avaldati 1941. aastal. Sellest sai kiiresti kirjanduse ja luule lugemise viis ning seda õpetati nii kolledžis kui ka keskkoolides. Selle aluseks on idee, et autori kavatsus pole oluline; tekst ise on kõik, mida tuleks uurida.
Kirjanduskriitika enne seda vormi oli kaalunud mitmeid viise kirjanduse tõlgendamiseks, ilma üksmeeleta parima meetodi osas. Mõned kriitikud hindasid kirjandust autori ajaloo seisukohalt, näidates, kuidas teosed olid esinduslikud või erinesid nende kirjutamise ajaperioodidest. Teised hindasid teoseid autori elu ja tausta järgi.
Uus kriitika erines suuresti varasematest vormidest, kuna see jättis kõrvale autori kavatsused ja jättis eriti tähelepanuta autori biograafilise ja ajaloolise teabe. Selle asemel tuli kirjandust tõlgendada üksnes teose sidususest lähtuvalt. Uuele kriitikule ei olnud autori kavatsus asjakohane, kuna teose vorm muutis alati kavatsust, tekitades uusi tähendusi.
Kriitiku seisukoht oli hinnata teksti erinevaid aspekte, mis tekitasid ebaselgust. Ta analüüsis metafoore, sarnasusi ja muid retoorilisi troope, mille tulemuseks oli stress ja vasturõhk, ühildades need teoses harmoonia leidmiseks. Analüüsi kaudu saab kriitik lugejatele öelda, kuidas teksti tõlgendada ja mis väärtust teksti lugemisest saada on. Teisisõnu, kriitikust sai tõlk, kelle kaudu sai kirjandust mõista.
Lisaks tuli teksti käsitleda kirjanduse objektina, mis on iseenesest terviklik. Kui lugeja hakkas ekstrapoleerima oma tõlgendust väljaspool teksti, oli ta uuest kriitikast kõrvale kaldunud. Kriitik peaks teksti lugedes olema vaba omaenda tunnetest või emotsionaalsest reaktsioonist ning väärtus oli ainult tekstile külge jäänud kriitikal. Hilisemad teoreetikud väitsid, et tekstianalüüsis ei saa olla vabadust minast ning soov analüüsida teksti nii, nagu oleks lugeja tühi leht, on üsna võimatu.
Oma uues kõrgendatud tõlgi staatuses aga legitimeerisid kriitikud oma elukutse. Luule ja muude kirjutiste tähendusi selgitavate raamatute ja artiklite avaldamine olid kirjanduse nõod, sest need andsid võhikule meetodi loetu mõistmiseks. Kuigi suur osa uuest kriitikast on tõsiselt ümber lükatud, jääb see kriitiku uus, täiustatud staatus alles.
See kriitikavorm mõjutas kirjanduskaanonit, kunstiks peetavaid materjale, sest kriitikud võisid osutada teostele, mis saavutasid harmoonia läbi mitmetähenduslikkuse. Seetõttu peeti teatud teoseid teistest väärtuslikumaks, mis mõjutas suuresti seda, millised neist määrati lugemismaterjaliks. Sellisest materjalist kirjutavate õpilaste tõlgendused jäeti sageli välja, kuna nad ei leidnud tekstile “õiget” tõlgendust.
Kuigi uus kriitika on endiselt kasulik tööriist õpilastele luule põhielementide õpetamisel, on suurem osa sellest ümber lükatud ja asendatud. Kirjanduskriitika uuemad vormid, mis sageli eeldavad, et tekstid võivad tekitada mitu tähendust, mis on otseselt vastandlikud, on võidutsenud. Need teooriad on taas juurutanud autori kavatsuste käsitlemise psühholoogilisest või ajaloolisest vaatepunktist. Teised kriitilised koolkonnad, nagu strukturalism, hindavad teksti spetsiifilist keelt, et tuletada mitu tähendust.
Parimad ümberlükkamised on viinud rohkemate teoste lisamiseni kaanonisse. Uued kriitikud kaldusid hindama lääne loomingut mis tahes muude kirjandusvormide ees ja hindasid veelgi enam meeste kirjutatud teoseid. Feministlikud ja uued ajalookriitikud on taastanud paljud teosed kaanonisse, mille uued kriitikud olid välja tõrjunud.
Kuigi uuskriitika ei ole enam domineeriv kriitiline vorm, on selle tundmine kirjanduskriitika ajaloo mõistmiseks hädavajalik. Üks silmapaistev tekst, mida üle vaadata, on Cleanth Brooksi The Well Wrought Urn. Teised mõjukad kirjanikud selles valdkonnas on William Empson ja Allen Tate.