Uus ajakirjandus oli 1960. ja 1970. aastate kirjanduslik liikumine. Kombineerides ilukirjanduse kirjutamise tehnikaid faktidel põhineva aruandluse lähenemisviisiga, näitas sellest liikumisest alguse saanud kirjutis püüdlust ajakirjanduses kirjandusliku tipptaseme poole. Selle termini kristalliseeris Tom Wolfe oma 1973. aasta raamatus “Uus ajakirjandus”, mis on esseede ja katkendite kogumik, mis kirjeldab ja demonstreerib uut stiili.
Kirjanike, keda tavaliselt nimetatakse uue ajakirjanduse liikumise eeskujuks, on olnud Tom Wolfe, Truman Capote, Hunter S. Thompson ja Norman Mailer. Kõik need autorid ei võtnud omaks nimetust New Journalism; Nimelt oli Capote vastu ajakirjanikuks tembeldamisele ja eelistas nimetada oma raamatut “Külmavereline” mitteilukirjanduslikuks romaaniks. Selle asemel, et avaldada oma teoseid ajalehtedes, ilmusid nende kirjanike teosed sageli ajakirjades. Mõned New Journalismi esirinnas olevad väljaanded olid The New Yorker, New York, Harper’s, Esquire ja Rolling Stone.
Wolfe’i sõnul hõlmasid uut ajakirjandust määratlenud kirjanduslikud võtted pigem narratiivi, mis rullub lahti „stseenides”, mitte ajaloolistes seletustes; laialdane dialoogi kasutamine; tugev vaade loo sees, kas autori või mõne teise kajastatavate sündmustega seotud isiku oma, mis on kokku pandud päevikutest, intervjuudest või muudest uuringutest; ja illustreerivate, paljastavate detailide kasutamine, mida tavaliselt traditsioonilises aruandluses ei sisalduks. Neid tehnikaid oli varem kasutatud peaaegu eranditult romaanides ja novellides. Traditsiooniline uudiste kirjutamine seevastu keskendus rasketele faktidele ilma andmeid tõlgendamata või isikupärastamata, lihtsalt teatades sellest, mis juhtus, millal see juhtus ja kes oli sellega seotud.
Lisaks uue stiili ühistele vormilistele tunnustele jagasid liikumise kirjanikud ühtset lähenemist aruandlusprotsessile. Enda teemasse põimimine – tava, mida tuntakse „küllastusreportaažina” – võimaldas kirjanikul jälgida teose stseene, vestlusi ja detaile vahetult. Stiili kriitikud väidavad, et teemasse süvenemine muutis kirjanikul võimatuks sündmustest objektiivselt aru anda.
Erinevalt traditsioonilisest ajakirjandusest, mille eesmärk on objektiivsus ja faktide kajastamine ilma subjektiivsete tõlgendusteta, iseloomustas uut ajakirjandust tema subjektiivsus. See ajendas kriitikat, et uus lähenemine aruandlusele segas fakte autori sündmuste tõlgendustega, muutes lugejal raskeks teada, mida uskuda. Liikumise pooldajate arvates andis sellele ajakirjandusvormile aga jõu just see tugeva vaatenurga ja põhjalikult uuritud faktide kombinatsioon.