Uue Lepingu teoloogia on vaade piibli- ja maailmaajaloole, mida peavad järgima mõned kalvinistlikud kristlikud ringkonnad, eriti reformeeritud presbüterlaste või reformeeritud baptisti rühmades. Selle ainulaadsus seisneb vaates lõplikule katkestusele Vana Testamendi ja Uue Testamendi vahel. Samal ajal kui teised rühmad, nagu dispensatsialistid, on sarnasel seisukohal, väidab ka Uue Lepingu teoloogia, et teatud Vana Testamendi lubadused viitavad pigem kirikule – või vaimsele Iisraelile – kui etnilisele või rahvuslikule Iisraelile. Seda vaadet peetakse mõnikord keskteeks kahe vanema teoloogia: paktiteoloogia ja dispensatsionalismi vahel.
Uue Lepingu teoloogia järgijad usuvad, et Vana Testament oli ajutine leping, mille eesmärk oli asendada Uue Testamendiga. Nad pooldavad lõplikku pausi nende kahe päästeajaloo perioodi vahel. Selles vaates asendab kirik, mis sai alguse nelipühadel, Iisraeli kui kõigi Vanas Testamendis antud lubaduste saajat, mis polnud Kristuse ajaks täitunud.
Uue Lepingu teoloogia säilitab mõningaid sarnasusi Lepingu teoloogiaga, mis on veel üks kalvinistlik seisukoht. Mõlemad vaated lubavad juutide päästmist enne Kristuse aega, kuid väidavad, et nad päästeti armulepingu – Uue Testamendi lepingu – alusel, kuigi nad ei teadnud sel ajal selle olemasolust. Siiski on märkimisväärne, et Lepingu teoloogia näeb kahe ajaperioodi vahel rohkem järjepidevust kui Uue Lepingu teoloogia. Kui viimane näeb Vana Testamenti tühistatuna, siis esimene näeb seda lõpetatuna. Lepingu teoloogia väidab ka, et kirik eksisteeris pigem Vana Testamendi ajal, mitte ei asutati pärast Kristuse aega.
Teine sarnane, kuid konkureeriv vaade on dispensatsionalism. Nagu Uue Lepingu teoloogid, näevad dispensatsialistid lõplikku katkemist Vana Testamendi ja Uue Testamendi vahel ning peavad kiriku alguskuupäevaks nelipühi. Dispensationalistid usuvad aga, et Iisraeliga sõlmitud lepingud täidetakse pigem Iisraeliga – Aabrahami sõna otseses mõttes järeltulijatega – kui kirikuga kui Iisraeli vaimse kehastusega. Dispensatsionalistid, selle asemel, et uskuda kahte suurt päästvat ajaperioodi – Vana Testamenti ja Uut Testamenti – usuvad seitsmesse täielikku dispensatsiooniperioodi, millest mõned, sealhulgas aastatuhandel, ei ole veel tekkinud. See seisukoht on populaarne nii kalvinistide kui ka teiste protestantlike rühmade seas.
Nende teoloogiate mõistmiseks on ülioluline mõista sõna “leping”, mis on “testamendi” sünonüüm. Mõlemat sõna määratletakse mõnikord lihtsalt kui lubadust, kuid tegelikult on leping pisut keerulisem. Leping on kahe või enama inimese või rühma vaheline kokkulepe, mis võib olla tingimuslik või tingimusteta, igavene või ajutine. Mõned paljudest lepingu teoloogilistest tõlgendustest väidavad, et lepingud, mille Jumal sõlmis Iisraeliga Vanas Testamendis, kehtivad ka tänapäeval. Teised seisukohad väidavad, et need lepingud on nüüd tühised või et need kehtivad nüüd pigem kiriku kui etniliste või rahvuslike iisraellaste kohta. Need lubadused hõlmavad nii vaimset kui ka füüsilist päästmist.