Urdu keel on indoaaria keel, mida räägitakse peamiselt Indias ja Pakistanis. See on üks kahest hindustani standardiseeritud registrist, mis erineb teisest, hindi keelest, peamiselt oma kirjasüsteemi poolest. Kui hindi keeles kirjutatakse Devanāgarī kirjaga, mida kasutati ka iidse India keele sanskriti kirjutamiseks, siis urdu keeles on kirjutatud islami nasta’liqi tähestik. Sõnavara ja foneetika näitavad ka rohkem pärsia mõju kui hindi.
Pakistani riigikeel urdu on ka üks India ametlikest keeltest. Sellel on üle 100 miljoni kõlari kogu maailmas. Keel on seotud moslemikeelsete inimestega ning standardkujul sisaldab see palju araabia ja pärsia laensõnu.
Tunnustatud on neli dialekti: dakhini, pinjari, rekhta ja tänapäevane rahvakeelne urdu. Dakhini keelt räägitakse Lõuna-Indias ja see sisaldab vähem araabia ja pärsia laensõnu kui teised dialektid. Rekhtal on seevastu kõige rohkem Pärsia mõju ja seda kasutatakse tavaliselt urdu luule jaoks.
Urdu keel arenes 13. sajandil India subkontinendil Pärsia mõjul. Suure osa oma ajaloost oli see vähemuskeel, kuigi hakkas pärsia keelena konkureerima kirjanduse ja eliidiga India islami valitsemise viimasel ajastul. 1947. aastal sai urdu keelest Pakistani ametlik keel ja see kogus palju laiemat kuulajaskonda. Tänapäeval on see Pakistani ja mõne India osariigi enamuse keel.
Urdu keeles on palju kirjandust, eriti erinevaid luulevorme, palju religioosset laadi. Samuti on sellel araabia ja pärsia keele järel suuruselt kolmas islami kirjandus. Ilmalikud novellid on urdu kirjanduses veel üks hästi arenenud vorm.
Kuigi keeleteadlased peavad urdu ja hindi keelt ühe keele kaheks registriks, on kõnelejad sageli eriarvamusel. Need kaks registrit on tavaliselt vastastikku arusaadavad, kuid selles, millises registris räägitakse, on palju rahvuslust. Keel ei ole lihtsalt kõnelejate register, vaid rahvusliku, religioosse ja mõnikord ka poliitilise identiteedi sümbol.