Unustamiskõver on graafik, mis illustreerib, kuidas me unustame teabe aja jooksul. Selle sõnastas 1885. aastal Hermann Ebbinghaus, kes tegi enda peal katseid, et mõista, kui kaua inimmõistus aja jooksul teavet säilitab. Ebbinghaus avastas, et me unustame kiiresti poole sellest, mida oleme esimese tunniga õppinud, ja et uut materjali tuleb aja jooksul perioodiliselt üle vaadata, et mälus püsiks stabiilne. Ebbinghausi unustamiskõver oli teedrajav samm inimese mälu mõistmisel.
Ebbinghaus oli üks oma aja silmapaistvamaid psühholooge, kes kasutas teaduslikke protsesse, et uurida mõistuse võimet teavet säilitada ja unustada. Ta kasutas end katsealusena ja hakkas katsetama oma võimega teavet meelde tuletada, luues 2,300 kolmetähelise tähenduseta sõnade komplekti, mida meelde jätta, näiteks “zof”. Tema eesmärk neid sõnu valides oli teada saada, kui hästi ta mäletab teavet, millel polnud tema jaoks mingit tähendust ega tähtsust. Ta uuris nende sõnade mitut loendit ja testis nende meeldetuletamist erinevate ajavahemike järel ühe aasta jooksul.
Tema katsete tulemused andsid teadusringkondadele palju teadmisi mälu säilitamise eksponentsiaalsest olemusest. Selle valem on R = e^(-t/s), kus t ja s tähistavad vastavalt õppimisest möödunud aega ja mälu tugevust ning R tähistab mälu säilimist. Ta avaldas 1885. aastal artikli, mis kirjeldas unustamiskõverat pealkirjaga “Mälu: panus eksperimentaalsesse psühholoogiasse”. Katsete tulemused joonistati, et moodustada Ebbinghausi unustamiskõver, mis näitas, kuidas teave aja jooksul ununeb. Seda kõverat tuntakse ka kui Ebbinghausi unustamiskõverat, Ebbinghausi efekti ja Ebbinghausi unustamisfunktsiooni.
Tema järelduste kohaselt unustavad inimesed 40 protsenti õpitust pärast esimest 20 minutit ja säilitavad kuue päeva pärast vaid 30 protsenti teabest. Mõne aja pärast jõuab unustamine platoole ja inimeste unustamise kiirus muutub aeglasemaks. See näitab, et pikaajalises mälus salvestatud andmed on suhteliselt stabiilsed. Ebbinghaus avastas ka, kuidas kordamine suurendab säilitatava teabe hulka ja kuidas iga kordus pikendas ajavahemikku, enne kui oli vaja järgmist kordamist.
Tema teedrajav uurimus paljastas palju muid teadmisi mälu olemusest. Ta paljastas, kui raske on mõistusel säilitada teavet, millel pole inimese jaoks tegelikku tähendust. Samuti näitas ta, et inimesel võib olla suurem edu meeldetuletamise parandamisel, kui uue materjali arvustus on laiali laotatud ja et teist korda on materjali lihtsam ümber õppida kui esimest korda. Kuigi see uurimus on väga vana, kasutavad psühholoogid tänapäevalgi Ebbinghausi unustamiskõvera teadmisi.