Mõned ütlevad, et armastus on universaalne keel; teised väidavad, et see on matemaatika. Seni pole inimkonna ajaloos siiski universaalset keelt saavutatud. Mõned arvavad, et üks eksisteeris mõnisada tuhat aastat tagasi, Homo sapiens’i koidikul, millest on välja arenenud kõik tänapäevased keeled. Arutelu teine pool nõuab, et inimene peab esile kerkima orgaaniliselt, nagu seda teeb inglise keel, ühise huvi kaudu globaalse mõistmise ja äriasjade vastu.
Universaalse keele idee on sajandeid olnud keeleteaduslike uuringute ja kirjanduslike mõtiskluste objektiks. Sellegipoolest võib öelda, et need keeled eksisteerivad “universaalselt” ainult teatud piirkondades maailmas. Näiteks sellistes riikides nagu Hiina või tervetes piirkondades, nagu Lähis-Ida, täheldatakse ühte keelt – vastavalt mandariini hiina ja araabia keelt. Kuid isegi nende homogeniseeritud piirkondade külastajad märgivad endiselt erinevusi murde ja süntaksis, mis hoiavad keeli kaugel universaalsusest.
Mõned religioossed traditsioonid sisaldavad lugusid, mis on seotud uskumustega universaalsesse keelde, mis eksisteeris eelajaloolistel aegadel. Näiteks Piibli lugu Paabeli tornist kirjeldab, kuidas maailma vastandlikud keeled ehk “keelte segadus” pärinesid Aadama ja Eeva Eedeni aias algatatud algkeelest. India brahmani traditsioonis, nagu ka judeo-kristlikus usus, toimus keelte hajutamine karistava jumala teona. Muistsed kreeklased rõhutasid, et Hermes lõi mitmekesised keeled surelike mitmekesisuse ja naudingute õnnistuseks.
Universaalse keele idee sündis mitu sajandit tagasi eelkõige kaubanduse ja teaduse avastamise huvides. Saksa matemaatik Gottfried Leibniz ja tema prantsuse kaasaegne René Descartes mõtisklesid mõlemad pikalt selle üle, mida Leibniz kirjeldas kui “characteristica universalis” – matemaatilist vahendit ideede väljendamiseks üle keeleliste piiride. Kuigi kaasaegne arvutus ja analüütiline geomeetria on keerukate ideede standardiseerimiseks universaalses keeles kaugele jõudnud, on need teemad vaevalt universaalsed.
Mõned on püüdnud sõnastada oma universaalseid keeli, nagu esperanto 19. sajandi lõpus ja lojban 20. sajandi lõpus. Mõlemad keeled on endiselt olemas ja neid levitavad keeleteaduse rühmad, mille liikmeskond kasvab aeglaselt. Kuigi eesmärk on luua nn rahvusvaheline abikeel, pole ükski neist jõudnud ligilähedalegi ülemaailmse tunnustuse saavutamisele.
Paljud peavad inglise keelt lähituleviku universaalseks keeleks, mis on suuresti tingitud Briti ja Ameerika domineeritud kapitalismi levikust üle kogu maakera. Kuid 2011. aastal õpetatakse rohkematele inimestele hiina keelt esimese keelena kui inglise keelt ning National Geographicu uudiste kohaselt hakatakse 2050. aastaks sama palju inimesi õpetama araabia, hindi ja hispaania keelt. Võib-olla on inimkonna parim võimalus universaalseks keeleks saada USA Pentagoni väljatöötatud supertõlkearvuti, mis räägib mis tahes keeles, mida kasutaja peab mõistma.