Taimsete patjade valmistamine on komme, mis pärineb keskaegsest Euroopast. Enamasti kasutati neid halva kanalisatsiooni ebameeldivate tagajärgede varjamiseks. Euroopa emad olid aga teadlikud ka sellest, et teatud ürtide aroom võib soodustada lõõgastusreaktsiooni, mida tänapäeval tuntakse uinutavana. Seega meisterdaksid nad unistuste padja, mis aitaks ärkvel oleva beebi magama uinutada ja hirmuunenägusid peletada. Tegelikult on unistuste padi vanamoodne loomulik uneabi.
Üks traditsioonilisi maitsetaimi, millest unistuste padja tehakse, on till. Neile, kes on huvitatud botaanilisest genealoogiast, on huvitav märkida, et see ravimtaim on oma nime saanud norrakeelsest dillast, mis tähendab “uinutama”. Daami mantel oli veel üks populaarne lisand. Tegelikult arvati, et selle omadused tekitavad nii palju und, et sageli koguti selle õitelt hommikust kastet, et puistata voodipesu. Unenägude padi sisaldas tavaliselt ka ohtralt agrimooniat, sest üks vana ingliskeelne kiri ütleb meile: „Kui see on mehe pea alla pandud, magab ta nagu surnud; Ta ei tohi kunagi ärgata enne, kui see tema pea alla võetakse.
Unistuste padja valmistamine on lihtne projekt, mis ei nõua erilisi oskusi peale kahe ruudu riide kokkuõmblemise. Üldiselt võib kasutada mis tahes kuivatatud ürti või lilli, mida unistaja peab meeldivaks, aga ka marju, näiteks kibuvitsamarju. Tegelikult meenutab segu väga popurriid. Kuna aga kuivatatud ürdid ja lilled kipuvad aja jooksul oma aroomi kaotama, võetakse tavaliselt säilitusainena kasutusele fiksaator.
Traditsiooniliste fiksaatorite hulka kuuluvad ambra, muskus ja tsiivet. Kuid pidage meeles, et need materjalid on saadud loomsetest allikatest. Muskus saadakse Kesk-Aasia isastest muskushirvedest, tsiivet Aafrika tsiivetikassist ja ambra ekstraheeritakse cachaloti ehk kašelotti soolestikust. Tänapäeval on need materjalid saadaval sünteetilisel kujul ja toimivad sama hästi ilma elusloodust ohverdamata.
Kasutada saab ka mitmeid taimseid kinnitusvahendeid. Orrise juur, mis on valmistatud iirise taime kuivatatud ja jahvatatud juurest, on üks parimaid näiteid. Kui kuivatatud iirisejuurel lastakse enne jahvatamist kaks aastat “küpseda”, tekib sellel kannikesele sarnane lõhn. Teine levinud fikseerimisvahend on bensoe, põõsast saadav vaik, mis on viiruki koostisosa. Fiksaatoritena võib kasutada ka vürtse, näiteks jahvatatud kaneeli, aga ka sandlipuu või mürri jahvatatud või raseeritud koort.