Ülekantud epiteet on metafoorse keele tüüp, milles omadussõna või muud modifikaatorit rakendatakse millelegi muule peale selle, millele see sõna otseses mõttes viitab. Mõiste on hüpallaaž sünonüüm ja on tihedalt seotud teiste kirjandusterminitega, nagu personifikatsioon ja metonüümia. Neid epiteete kasutatakse sageli luules ja muus kirjanduses retooriliste vahenditena, kuid neid leidub ka tavakasutuses väljendustes.
Sõnal “epiteet” on mitu erinevat tähendust, mis võib muuta fraasi “ülekantud epiteet” pisut segaseks. Kõige tavalisem sõnakasutus viitab solvavale või halvustavale fraasile, nagu näiteks “rassilise epiteedi puhul”. Sel juhul on epiteedil aga enamasti vananenud tähendus väljenditest või kirjeldustest. Ülekantud epiteet on seega kirjeldus, mis kantakse üle millelegi muule.
Sageli on see epiteet personifikatsiooni vorm, milles midagi mitteinimlikku kirjeldatakse kui inimlike emotsioonide või tunnustega. Näiteks William Wordsworth viitab oma luuletuses “Ma rändasin üksildaselt pilvena” nartsissidele kui “rõõmsale seltskonnale”. Tegelikult ei saa nartsissid muidugi olla lõbusad ega ülemeelikud, sest neil pole tundeid. Luuletuse kõneleja on tegelikult see, kes tunneb end lõdvalt, kuid ta kannab oma tunded üle nartsissidele.
See seade võib olla ka näiteks metonüümia, kujundkeele tüüp, milles üks nimisõna asendatakse millegagi, mis on sellega lähedalt seotud. Näiteks võib keegi viidata “võimsale troonile”. See on fraas metonüümia, sest sõna troon kasutatakse kuninga või kuninganna viitamiseks, kes istub troonil. See on ka ülekantud epiteet, sest omadussõna võimas viitab grammatiliselt troonile, metafooriliselt aga valitsejale.
Nende erinevate terminite kattumise tõttu võib mõnel inimesel olla segane eristada ülekantud epiteeti muudest kujundkeele vormidest. Siiski on lugeja jaoks lihtne test, et teha kindlaks, kas fraas sisaldab seda tüüpi epiteeti. Esiteks peaks lugeja kontrollima, kas leidub omadussõna, mis viitab grammatiliselt millelegi, millele ta ei saa sõna-sõnalt viidata. Kui jah, peaks lugeja kindlaks tegema, kas kontekstis on väidetavalt või kaudselt midagi muud, mida omadussõna võiks kirjeldada. Kui mõnel teisel isikul või objektil see omadus tegelikult ilmneb, on see ülekantud epiteet; kui ei, siis on see mingi muu metafooriline keel.
Paljud igapäevased ingliskeelsed väljendid kasutavad neid epiteete. Tavaliselt on kuulda viiteid „unetule ööle”, „rõõmsale sündmusele” või „õnnelikule päevale”. Tegelikkuses viitavad need väljendid muidugi pigem sellele, mida inimesed kogevad, mitte seda, mida ööd, sündmused või päevad kogevad.