Üldised väärtpaberid on hüpoteegiga tagatud väärtpaberid, mis kasutavad viimase kalendriaasta jooksul välja antud laene või hüpoteeke. Tavaliselt on üldine väärtpaber veidi madalam kui pikaajaline väärtpaber, mis on hüpoteegiga tagatud väärtpaber, mis kasutab laene või hüpoteeke, mis on eksisteerinud rohkem kui ühe kalendriaasta. Kuigi seda tüüpi väärtpaberite väärtus on madalam kui vanematel investeerimisvõimalustel, on üldised väärtpaberid ka madalama hinnaga ja võivad olla paljudele investoritele atraktiivsed.
Üks peamisi põhjusi, miks üldist väärtpaberit emiteeritakse madalama intressimääraga, on see, et selle aluseks olevad hüpoteegid või väärtpaberi tagatiseks antud laenud ei ole eksisteerinud piisavalt kaua, et neid stabiilseks pidada. Seda seetõttu, et seda tüüpi võlakohustuste maksejõuetuse esinemissagedus on tavapäraselt suurem esimese kaheteistkümne kuu jooksul pärast emiteerimist. Kui võlgade maksed on selle esimese aasta jooksul jooksnud, suureneb usk nende laenude ja hüpoteekide stabiilsusesse. See omakorda mõjutab üldise väärtpaberi väärtust, võimaldades seda pidada stabiilseks või maitsestatud.
Kuigi üldise väärtpaberi väärtus on madalam kui teistel hüpoteegiga tagatud optsioonidel, on ka ostuhind mõnevõrra madalam. See aitab tasakaalustada mõningaid riske, mida investorid võtavad, ostes väärtpaberi, mille alusvara ei ole osutunud stabiilseks. Investorid, kes usuvad, et väärtpaberiga seotud alusvara jäävad selle esimese aasta ellu ja tootlus on võetud riski väärt, leiavad sageli, et seda tüüpi investeeringud võivad olla kasumlikud.
Nagu igat tüüpi investeerimistegevuse puhul, peaksid investorid hoolikalt uurima üldist väärtpaberit toetavate võlakohustuste olemust. Kui võtate aega, et mõista nende laenude ja hüpoteekide olemust ning saada aimu nende võlgade õigeaegse tasumise potentsiaalist, on lihtsam keskenduda investeeringutele, mis toovad suurema tõenäosusega tulu. Samal ajal suurendab seda tüüpi tegevus ka võimalust leida üldine väärtpaber, mille tagatiseks on laenud ja hüpoteegid, mille risk on suurem kui investorile sobivaks. Eeldades, et investor hindab nende aluseks olevate võlakohustuste stabiilsust õigesti, võib investeeringu elujõulisuse hoolikas hindamine ära hoida kahjusid, võimaldades samas investoril liikuda edasi lubavama optsiooni poole.