Üldtulu on tulu, mida valitsus saab peamiselt oma maksuhaldurilt ja mis ei hõlma tulu muudest allikatest, näiteks kommunaalteenuste (nt vee või elektri) müügist või muude kaupade (nt alkohoolsete jookide) müügist. Tulu muudest allikatest, sealhulgas kinnisvara ja muu vara müügist, ei sisaldu üldjuhul üldistes tuludes, vaid peetakse eraldi, mida mõnikord nimetatakse “mitmesuguseks tuluks”. Üldtuluks loetakse tavaliselt, kuid mitte alati, valitsuse valduses olevatest investeeringutest teenitud tulu, nagu ka trahvide tasumisest saadavat tulu, välja arvatud juhul, kui need on seadusega määratud muuks otstarbeks. Valitsus haldab tavaliselt mitmeid konkreetsetele eesmärkidele pühendatud fonde. Üldtulud deponeeritakse üldfondi, millest tasutakse rutiinsed kulud.
Valitsused tegutsevad üldiselt mittetulundusühingutena, kuid edu saavutamiseks peavad nad tegutsema tõhusalt, mis hõlmab kõigi tulude ja kulude nõuetekohast arvestust ning selle raamatupidamise esitamist teenindatavatele inimestele. Üldise tulu teadmine, mitte eriallikatest ja ühekordsetest tehingutest saadav tulu, on realistliku ja tõhusa eelarvestamise protsessi kriitiline komponent, sest rutiinseid toiminguid tuleks rahastada üldistest tuludest, mis on üldiselt prognoositavamad ja usaldusväärsemad. See tähendab, et valitsused ei pea mitte ainult oma tegevuste ja projektide kulusid realistlikult ette nägema, vaid ka suutma suure täpsusega prognoosida oma üldist tulu.
Valitsuste laekuva kogutulu arvestamisel tuleb aga arvestada valitsustevaheliste tehingutega, et vältida tulude kattumise moonutusi. Selle näiteks võiks tuua linna poolt oma üldistest tuludest maakonnale tuletõrje- ja politseikaitseteenuste eest makstavad tasud. Tulude arvestamine üldtuluna nii linna kui ka maakonna tasandil moonutaks tegelikku maksumaksjate makstud summat, kuna linn toimis ainult rahade kanalina maakonna riigikassasse.
Kui valitsused võtavad ellu eriprojekte, koguvad nad sageli vajalikku rahastamist võlakirju müües. Kui projekti eesmärk on raha teenida – näiteks ühistranspordi rajamine või tasuline tee –, makstakse võlakirjad tavaliselt projektist saadava tulu arvelt, mitte üldistest tuludest. Teised projektid, nagu koolid ja tänavavalgustid, ei ole aga raha teenivad, kuid nende eest tuleb maksta. Selliste projektide jaoks emiteeritud võlakirju nimetatakse “üldise tulu võlakirjadeks”.
Üldtulu võlakirjade põhiosa ja intressitasud makstakse tagasi üldistest tuludest ning võlakirja prospekt ei näita väga selgelt mitte ainult üldiste tulude määratlemist ja arvutamist, vaid ka seda, kui palju üldist tulu võlakirja eluea jooksul oodatakse ja millised muud koormised on sellega seotud. selle kallal. Sarnaselt laenutaotlusega illustreerib prospekt võlakirja emitendi suutlikkust võlakirja tasuda.
Enamik jurisdiktsioone arvab oma üldiste tulude hulka trahvide, sealhulgas liiklustrahvide maksmisest saadava tulu. See on vastuoluline tava, sest väidetavalt annavad mõned linnad ja maakonnad oma õiguskaitseasutustele tavapäraselt korralduse trahvide sissenõudmise suurendamiseks, kui nende üldised tulud ei vasta ootustele. See on ajendanud mõningaid nõudma saadud trahvide arvestamisel uut lähenemisviisi, võib-olla pühendades need kindlale eesmärgile ja paigutades selle muusse fondi kui üldfond.