Ühine dušš on ala, kus mitu inimest saavad korraga duši all käia. Tavaliselt on see suur ruum, kus on mitu äravoolutoru ja dušipead. Üldkasutatavaid dušše kasutatakse tavaliselt ühiselamutes, spordisaalides ja riietusruumides. Ühisduši eeliseks on see, et paigalduskulu on madalam kui üksikutel duširuumidel.
Mõnel juhul viitab ühisdušš lihtsalt dušile, mida kasutavad mitu inimest. Igasugune avalik dušš on tehniliselt ühisdušš. Neil võivad privaatsuse tagamiseks olla vaheseinad, nagu kiosid või dušikardinad, või need võivad olla eraldiseisev dušš, mida saab kinnitada uksel oleva lukuga.
Suuremahulises ühisdušis on duširuum tavaliselt plaaditud. Dušiotsikud võivad asuda piki seinu. Muudel juhtudel on ruumi keskel suur sanitaartehniline raam, mis sisaldab segisteid ja dušiotsikuid. Samuti on mõned kujundused, mis on kõrge posti kujulised, mille ülaosas on kork. Korgist eraldub mitu veejuga.
Ühiskondlikud dušid on lääne kultuuris olnud piinlikuks teemaks juba aastaid. Üksikisikutel on teiste ees vannis käimine sageli ebamugav. Paljusid heidutab ka võimalus saada dušipõrandalt mõni seennakkus, näiteks jala- või jalatallatüügas.
Mõnes ühiselamuga ülikoolis on ka ühised dušid. Paljud inimesed lihtsalt aktsepteerivad seda ülikoolielu teise osana, kuid teised on solvunud. Mõned inimesed peavad vastassooga duši all käimist vastuvõetamatuks, sageli isiklikel või usulistel põhjustel. Sel põhjusel on enamik ühiskondlikke duširuume üksiksoolised.
On kultuure, kus ühist duši all käimist peetakse normaalseks. Vana-Roomas oli vannis käimine seltskondlik sündmus. Ühiskasutatavad dušid võivad olla sama hästi kujundatud ja uhked kui mullibassein. Aasia kultuurides on tavaks, et pärast põhjalikku duši all käimist veetakse inimene pikalt mullivannis.
1999. aastal otsustas Briti haridusministeerium, et ühisduššid tuleks järk-järgult kaotada. Seejärel pidid keskkoolid ja kolledžid paigaldama privaatsuse tagamiseks dušikabiinidesse kioskid ja kardinad. Osakond nimetas uue seaduse ajendiks soovi austada usulisi tõekspidamisi ja tavasid.