Internetist või muust võrgust teabele juurdepääsul peab kasutaja andma arvutile käsud, mis näitavad, kust ja kuidas vajalikele andmetele juurde pääseda. Kuigi lõppkasutaja ainus samm on veebiaadressi sisestamine, toimub arvutis palju muud. Arvuti ühendusstring on string – märkide ja teabe loend –, mis annab arvutile parameetrid konkreetsele andmeosale juurdepääsu kohta.
Mõelge ühendusstringile nagu märkmele, mis sisaldab konkreetse restorani aadressi koos teabega broneeringu kohta ja muu asjakohast teavet söögikogemuse kohta, nagu laua suurus ja riietuskood. Tüüpiline ühenduse string sisaldab teavet, nagu teavet sisaldava serveri aadress, kas teavet sisaldav server töötab turvasoklikihi (SSL) standardiga, kasutatud SSL-režiimi spetsiifiline tüüp, konkreetne andmebaas, mis sisaldab nõutud teavet, kasutaja tuvastamise teave, parooli teave ja ühenduse ajalõpu number.
Kuigi protsess on enamiku lõppkasutajate jaoks täiesti läbipaistev, edastatakse ühendusstringi teave asukohast, kus see on salvestatud – kas konkreetses arvutis või mõnes teises samas võrgus olevas arvutis – võrgukaardi draiverifaili. Draiverifail on fail, mis annab arvuti operatsioonisüsteemile teada, kuidas kasutada teatud riistvara, näiteks arvuti graafikat või võrgukaarti. Kui draiverifail on ühendusestringi teavet sisaldava faili kätte saanud, saab see seda teavet kasutada ühenduse loomiseks arvuti Etherneti või muud tüüpi võrgukaardi ja soovitud teavet sisaldava kaugserveri või andmebaasi vahel.
Konkreetset tüüpi ühendusstringi määramise asukoht sõltub kasutatavast tarkvaraprogrammist. Näiteks võimaldavad mõned andmebaasiprogrammid kasutajatel sisestada käsurea ühendusstringe (konkreetse ühendusstringi teabe käsitsi sisestamine). Teise võimalusena saab kasutaja salvestada ühenduse stringi teabe konkreetsesse faili, automatiseerides sisestusprotsessi. Mõlemal juhul jääb ühendusstringi tegelik kasutusprotsess samaks: arvuti edastab andmed draiverile, mis kasutab arvutis olevaid võrguseadmeid ühenduse loomiseks ja nõutud andmete toomiseks. Ainus erinevus seisneb selles, kas lõppkasutaja soovib kasutada staatilist stringi – salvestatud failis – või sisestada stringi käigupealt, nagu võib olla vaja sageli muutuva parooliga andmebaasi puhul.